FANDOM


00. mäng
Kuupäev Mängijad & level
xx.03.2005 Machio aaa XP = lev 1
Valdo zzz XP = lev 1
Xlaabu ccc XP = lev 1
Heron ggg XP = lev 1
Järjehoidja
Kaos <=> 01. mäng -> 02. mäng

Läänenaabrid – Seiklus Edit

Anghar, aasta 2298, kolmas sügiskuu. Edit

20. Kaupmeeste linna jõudis hommik. Öösel oli olnud esimene öökülm ja üksikutel lompidel linnatänavail oli jääkirme peal. Päike sillerdas majakatustel ja kuldas niigi kuldseks ja purpurseks tõmbunud puuvõrasid. Sihvakad tornid sisemiste müüride taga kõrgusid linna kohal. Nende akendest vaadates paistis linn nii rahulik ja vaikne. Ühest sellisest vaatas alla halli peaga isand ja rääkis kellegagi oma selja taga. „...kaks nädalat. See tähendab et kadumine võis aset leida mitte rohkem kui kuu aega tagasi. Võimalik et nad lihtsalt viibivad veidi, ei taha tagasi tulla kohe... Leidsid ehk midagi huvitavat või naudivad Hathori kõrtse.” „Sa tead ju isegi, et Anghari kõrval ei ole seal põhjas mitte midagi huvitavat,” vastas energiline naisehääl. „Pealegi meie ühingu karavan ei ole ainus. Teistelgi on jäänud mehed tagasi tulemata. Ja kõik nad on kadunud just kaubareisil Porotskisse.” „No Porotski küll meid ründama ei tuleks. Vähemalt veel mitte. Nad ju sõltuvad meie metallidest ja muudest kaupadest, mida nad ise kuidagi hankida ei suudaks.” „Ma polegi väitnud et Porotski oleks selle taga. Need võivad olla kes tahes röövlid või muidu...” “Seda keerulisemaks see teeb asja meile. Seetõttu polegi Anghari juhid asjasse sekkunud, et meil puuduvad kindlad tõendid juhtunu kohta. Veelgi enam üheski karavanis ei olnud ainsatki sündinud Angherlast. Anghar ei hakka sinna oma mehi saatma, kamba sisserännanute pärast. Linnale oleks igati kasulikum palgata vabatahtlikud.” “Sündinud Angherlased või mitte, kui see jätkub siis on linn sunnitud reageerima. Kaubandusel ju meie linn püsibki ja barbarite tegevus annab meie linna kassasse tubli lisa.” “Varem või hiljem rünnakud lõppevad, kui seal taga on vähegi arukas juht. Ja arukas peab ta olema, sest meil ei ole midagi, ainult oletused. Ole hea, saada Nebius siia, mul on temaga vaja äriasjus rääkida” sellega andis mees mõista, et jutuajamine on läbi.

ESIMESE SESSIOONI SÜNDMUSED Esimene oli kindlasti intromäng kus tegelasi tutvustati ja pandi paika esimesed motivatsioonivõimalused 1. Mäng

Suurte siniste saabastega bešiiblane, Machio, oli eelmine õhtu koos mingi kaupmeeste seltskonnaga Angharisse saabunud. Nood vedasid mehikest enestega kaasa Tragi Hobuse kõrtsi ja tegid talle välja, mida too aga tahtis. Kui Machio lõpuks pummeldamisest tüdines jäi ta sinnasamma ka öömajale. Hommikul ärgates loomulikult ei olnud õhtusest lõbususest ja energiast midagi järel. Ka olid mälestused eelmise õhtu kohta lünklikud. Machio ajas end voodist ülesse, kõndis mööda tuba ringi ja imetles selle mugavust ja ilu oma lihtsuses. Seina sees kohe põranda juures olid vaskvõrega kaetud avad kust õhkas tuppa soojust. Toal oli kaks ust – üks koridori, teine vannituppa ja aken, kust säras sisse hommikupäike. Machio silmis oli see vannituba kõige uhkem omasuguste seas. See kinnitas jutte mida ta oli Anghari jõukusest kuulnud. Lõppudelõpuks, see oli ju kõigest vannituba äärelinna kõrtsis. Mis siis veel jõukatel kaupmeestel oli, ei osanud bešiiblane ettegi kujutada. Machio heitis pilgu seinal olevasse peeglisse. Sealt vaatas talle vastu punaste juuste ja sagrise habemega nägu. Juustepiir algas alles kusagil pealael. Ennast värskendanud, liikus Machio linna. Oma esimese päeva kaupmeeste linnas veetis ta harjumuspäraselt – üritas pahaaimamatutele kodanikele puru silma ajada ja selle abil oma kukrusse, mis oli peaaegu tühi, pisutki raha juurde hankida. Esiteks üritas ta ühele kortermaja ühistu esinaisele selgeks teha, et tema maja aknakaunistused on vaja üle käia ja uhkemaks teha (mida auväärt daam jäi peaaegu uskuma) ning teiseks sai hakkama sellega, et müüs sealtsamast majast murtud toataime varre Tragis Hobuses maha ühele härrasmehele õnnetoova taime pähe võileivahinna eest. Lõpuks otsustas Machio siiski tööle minna, et endale ülalpidamist teenida ja jõudis välja Hassani Mööblimajja, kus hakkas väikese palga, lõunasöögi ja peavarju eest tööle. 2. Mäng Kaks järgnevat päeva suutis ta korraliku tööinimese kombel oma tööle keskenduda, kuigi õhtuti olid tal mõtted jälle mujal – küll üritas ta kaastöötajatele auku pähe rääkida, et töökoja pööningualust välja rentida peaaegu olematu raha eest mingitele hulgustele, teinekord jälle haakis end sappa ühele mööblimeistri sellile, keda ta pidas päris meistriks ning jälgis tema tegevust ja marsruute. Machio nimelt üritas saada mingit puussepa paberitega isikut endale appi sulitempe tegema. Neljandal päeval aga justkui saatuse tahtel kisti Machio tema ‘ausa tööinimese’ ametist ahvatleva pakkumisega eemale. Ühele ahbenile nimega Xlaabu oli silma hakanud, et Machiot ei rahulda tavaline töötegemine ja teadis et teda annab meelitada hoopis tulusamale, kuid samas ohtlikumale otsale...

[ continuity – siin peaks juttu tulema Xlaabu värbamisest karavani kaitsele ja kohtumisest Belu ja poistega] 1. Mäng

Valdo, lõunast pärit rändmunk oli jõudnud kaupmeeste linnani ja õnneliku juhuse läbi linnaväravatest sisse lipsanud. Tänavail üritas ta omas keeles rääkida midagi inimestele kes tema juttu ei mõistnud. Osad tabasid et ta oma jutus mainis Malhureu nime ja kuna nad teadsid et linnas on üks selle nimega seotud koht siis nad näitasid käega sinna suunda kuhu nad arvasid et munk peaks minema. Valdo läkski, ja leidis otsimise peale ühe helehalli hoone ja heitis selle trepile magama, sest see tundus talle õige. Hommikul ta ärkas, sisenes majja ja sai kinnitust teadmisele, et see oli Malhureu pühamu. Tema meeli rõhus ääretu kurbus ja ta ei suutnud adekvaatset juttu rääkida. Preester nägi seda ja lubas tal nurka magama heita. Valdo seda tegigi ja (3. Mäng) kui ta õhtul uuesti ärkas, oli ta kui uus inimene. Kurbus oli läinud, meel kindel ja täis tahet edasi minna. Valdo küsis veel preestrilt viimast nõu ning lahkus linnast, et jätkata oma teekonda põhja suunas, mille eesmärki ta ei teadnud. Linna põhjavärava juures kohtas ta kaupmeeste seltskonda, kes olid põhja minemas ning teda oma seltskonda võtsid. Üks ratsameestest, kes oskas Valdoga rääkida, oli isegi Malhureuga seotud ning seetõttu pakkus talle oma abistavat kätt.

[ veel continiuty – Valdo kohtumine Shahariga kes läks appi Belule... vist] 3. Mäng jätkub 22. Heron virgus hommikul koopas, kuhu ta oli end eelmine õhtu sisse seadnud. Tal oli külm, kuigi hommik oli hilissügise kohta küllalt soe. Lõkkest veel mõned tukid hõõgusid ning ta loopis kiirelt sinna mõned kuivemad oksad peale et tule paistel soojendada. Samal ajal kui oksad tuld võtsid lappas ta oma asjad läbi mõeldes mida kaasa võtta ja mida maha jätta. Peagi siirdus ta metsa omale sobivat puud, millest voolida jäika vibukaart, ja ka toidupoolist otsima. Seente ja juurikate leidmine ei valmistanud vaeva, kuid rahuldava puu leidmine võttis mõni tund aega. Kodumetsas oli ta puid nii palju tundma õppinud, et ta teadis, mis oleks vastupidavam ja sobilikum. Lõpuks ta leidiski küllalt noore ja nõtke Elethernia jugapuu mis tundus talle olevat ideaalne. Seda liiki eelistasid kõik Elethernia haldjad oma pikkvibude valmistamiseks, sest selle omadused andsid harilikule jugapuule silmad ette, rääkimata paljudest teistest liikidest. Pärastlõunal jõudis Heron tagasi oma koopa juurde ja hakkas oma pussiga vibukaart voolima, kuni veel päevavalgust oli. Kui päevavalgus tasapisi hääbuma hakkas, läks Heron ja varus ööseks küttelisa ning tegi tule uuesti ülesse.


TEISE SESSIOONI SÜNDMUSED Teine algab siit. Peale esimest sai läbi mõelda kuidas kõiki otsi kokku viia ja tegelasi ühte ja esimesse möllu juba kaasata. Peale möllu aga oli võhm väljas. Teine sessioon on pikaks kirjutatud hiljem 4. Mäng

23. Järgmisel hommikul kuulis Heron kaugusest mingeid hääli, nagu läheneks mitu inimest – metsaasukad sellist kära ei oleks teinud. Ta lipsas koopast välja ja piilus koopasuud varjavate põõsaste vahelt välja. Eemal lagendiku teises servas paistis seitse inimest, üks neist hobusega. Hobusega mees seletas midagi salgale ja osutas käega koopa suunas, mispeale Heron läks kiirelt oma asju võtma et sealt turvalisuse huvides eemale tõmbuda. Paraku ei olnud ta piisavalt kiire vältimaks koopasuus hobusemehega kokkupõrget. Tema ees seisis Heronist kõvasti pikem inimene, veidi üle kuue jala pikk, sihvakas ja nõtke. Esimese asjana tõmbas too tupest oma vaheda mõõga ja suunas selle tera Heroni kõrile, silmitsedes pealaest jalatallani. Heron suutis jääda liikumatuks ja vastas lakooniliselt hobusemehe esitatud küsimustele. Vastustega rahul lasi mees mõõga alla ja esitles ennast: “Mina olen Loynis Belu, kaupmees. Minuga on kaasas allesjäänud saatjad.” Seejärel kutsus ta ülejäänud salga ka koopa juurde. Heroni küsimuse peale, et mida ta mõtles sõnaga ‘allesjäänud’ jutustas Belu, kuidas ta sinna oli sattunud: “Kahekümnenda [pliiats jälle]inimest. Linnast vaevalt kilomeeter põhjasuunas kohtasime me veel tee peal seda lõunast pärit rändmunka ja võtsime ta oma seltskonda. Ta muide ei oska Anghari keelt. Järgnev päev läks meil ladusalt aga eile õhtul hilja, meie olime laagrisse jäänud ja enamik meist juba magasid kui järsku hakkas goblineid metsast välja pudenema, kõik meie kallale. Need keda kohe maha ei löödud läksid paanikasse ja hakkasid laiali jooksma, ma koondasin nad kokku ja juhatasin siia. Pool ööd oli goblinid meil sabas niiet me ei saanud enne peatuda kordagi kui nad pettehaakidega maha raputasime. Meie reisijuht ratsutas Angharisse abi järele ja ta tuleb siia nii kiirelt kui saab. Me ei kavatse seda asja nii jätta – kaup tuleb tagasi saada ja röövlid hävitada. Kui sa soovid, siis oled teretulnud meiega liituma.” Õhtul hilja, kui oli juba ammu pimedaks läinud ning osad pääsenutest juba magama heitnud, saabusid koopa juurde veel kümmekond meest. Neid juhtis toosama Belu kaaslane, Levi Sha’Har, keda Belu ennist mainis. Levi Sha’Har oli Belust isegi pisut pikem, tugeva kehaehiuse ja sügava häälega inimene. Ta oli oma varastes kolmekümnendates ja tema helepruunides juustes võis aimata esimesi halle karvu. Vööl rippus Sha’Haril raske, hoolega läikimalöödud mõõk mille käepidemel ilutses Heronile võõras sümbol.

24. Hommikul tundis Belu huvi, kas keegi oleks võmeline teda abistama goblinite jälgede ajamisel ja nende asukoha kindlakstegemisel. Tema rõõmuks teataski Heron, et ta oleks selleks ehk sobilik abiline. Nad võtsid mõlemad koopa juures olevad hobused ja ratsutasid mööda metsaalust sinnakanti, kus Belu oli viimati kuulnud jälitamist. Ilma erilise vaevata õnnestuski neil üles võtta gobinite salga jäljed ja neid mööda edasi liikuda. Mõne tunniga suutsid nad üles leida goblinite laagri avastamaks, et neid oli küll palju, kuid üksikuna võetult ei olnud ilmselt keegi eriliseks probleemiks – kõik olid innukalt asunud toiduvankri sisu kallale ja joonud ära ohtralt veini. Heron ja Belu kiirustasid tagasi koopa juurde, et juhatada kõik sealolijad goblinite laagri juurde. Abivägedega jõuti sinna tagasi kohe peale päikeseloojakut, kui ei olnud veel päris pimedaks jõudnud minna. Mehed hargnesid poolkaares laiali ja ootasid Belu signaali. Belu seadis end paika, pani valmis neli noolt ja puistas nende otstele mingit kemikaali, millest need tuld võtsid. Esimese põleva noole lennutas Belu goblinite salga keskele kõige kogukamale neist otse kõrri, mille peale too korinal maha vajus. Signaal oli antud. Ka Heron tõmbas vibu vinna ja sihtis, ülejäänud tormasid valju käraga metsa rüpest välja goblinitele kallale. Teine Belu nool lendas üle kõigi peade ühte vankrisse ja süütas selle. Goblinid olid äkkrünnakust ähmi täis ning ei suutnud end lahinguvalmiski võtta, kui juba esimestele lajatasid hoobid pähe ja rindu ning Levi Sha’Har tuiskas hobusega nende vahet läbi raiudes ühe goblini mõõgaga pooleks. Metsast lendas veel kaks Belu põlevat noolt ja kaks goblinit kukkus nool kõris, teistele raksatasid rasked löögid pähe viies neid teise ilma nagu kärbseid. Shahar sööstis vaenlasele tagant uuesti peale.

[ continiuty. Kustkohast tulid järsku välja Machio ja Xlaabu ]

Machio ei soovinud end eriti ohtu seada ja keskendus rohkem „tagala kindlustamisele” ja vehkis rusikatega ühe inimestest tahapoole jäänud haavatud goblini nina all, kuid kõik tema löögid läksid millegipärast mööda. Xlaabu oli ründesignaali peale oskuslikult komistanud ja sedaviisi pealetormavatest inimestest maha jäänud. Nüüd sörkis ta vapralt kõiksugu ähvardusi goblinite aadressil hüüdes Machiole appi. Machio vastane võitles raevukalt. Tema rasked nuiavibutused läksid järjest lähemalt bešiiblasest mööda, kuni lõpuks üks raske löök maandus Machiole otse rindu. Bešiiblane kangestus, vaarus pisut ja varises selili. Tema suunurka ilmus veri. Goblini nägu seevastu väljendas võika irvega kahjurõõmu. Samas märkas ta enda jaoks liiga hilja, et ahben oli talle külje pealt ligidale hiilinud ja nüüd virutas oma pistoda talle abaluude alla. See jäi ka viimaseks mida too goblin nägi. Ülejäänud goblinid kes veel võitlusvõimelised olid formeerusid ja osutasid natuke kindlamat vastupanu kui algul. Nüüd tuli langenuid mõlemale poolele juurde. Üks goblin murdis inimeste vahelt läbi, nägi kuidas ahben parasjagu tõmbas pistoda tema kaaslase seljast välja ning heitis oma viskeoda ahbeni suunas lendu. Oda tabas Xlaabut reide ja ta vajus valukrambis maha. Goblin ise üritas metsa põgeneda, kuid kui ta oli juba metsa servani jõudnud tabas teda Heroni nool selga ja ta varises sinnasamma surnult maha. Varsti olid viimased vastupanu osutavad goblinidki võidetud. Kümme inimest oli langenud. Belu ja Sha’Har olid just kindlaks teinud, et neid huvitanud vanker oli puutumata ja korras kui korraga tuli metsast välja veel neli goblinit. Üks neist paistis olevat juht – ta nägi vanem välja ja kandis õlgadel hundinahka. Kaelas rippus tal kellegi kuivanud käelaba ja tema oma käes oli jändrik sau. Sellega koputas ta kaks korda vastu maad ja ütles midagi arusaamatus keeles ja tegi vaba käega suure kaare, osutades inimestele lagendikul. Kaks goblinitest kõndisid seepeale külma rahuga nende juurde ja hakkasid nendega võitlema. Inimesed kes seal seisid tardusid hirmunult paigale ja üritasid käte värisedes vastupanu osutada. Ka Heron tundis sees külma pigistust ja hirmu ning tõmbus pea õlgade vahel kägarasse justkui oodates mingit rasket hoopi. Ründavad goblinid nägid erinevad välja nendest kellega enne võideldi. Nende relvadeks olid lühikesed mõõgad ja võideldes nad ei kisanud vaid olid vait. Näod ei väljendanud midagi. Kahekesi said nad hõlpsalt jagu väljakul olevatest inimestest, probleeme tekkis neil alles siis kui Sha’Har ligi ratsutas ning Belu oma vibu käiku lasi. Kaks goblinit võitlesid vapralt, kuid langesid. Järgmiseks keeras Belu oma vibu metsaservas olijate suunas ja lennutas noole kolmandale mõõgaga goblinile rindu. Sha’Har kappas talle peale et ta elu lõpetada, samal ajal kui hundinahaga goblin pööras ringi ja kadus metsa Viimaselt tapetult leidis Sha’Har kaks kirja, luges need läbi ja ulatas Belule. Nüüd oli ellujäänuid vaid kuus meest – Loynis Belu, Levi Sha’Har, lõunamaalane Valdo, bešiiblane Machio ja ahben Xlaabu. Sõjasaak, kolmanda vankri väärtuslikum sisu ja haavatud Machio ning Xlaabu tõsteti teise vankri peale ja rakendati selle ette kaks hobust kolmest kes seal olid goblinite käes, kolmanda selga istus Heron. Surnud inimesed tõsteti kolmandale vankrile ja süüdati ka see. Edasi läksid viis meest tagasi koopa juurde et seal lahingust natuke puhata. Haavatud said esmaabi ja nende haavad puhastati. Kuna haavatutele ei oleks liikumine head teinud siis otsustati järgnev päev ka veel koopas püsida ning tagasi linna alles 26ndal liikuda.

25. Nebius istus ühes varjulises Anghari keldris. Raske tammepuust uks avanes naginal ja sisse astus armilise näoga mees. “Timotheus!” tervitas Nebius teda. “Mida sa kuulnud oled?” “Atuk läks Golithi lõksu mitte midagi aimamata. Enam ta ei küsi liiga kõrgeid tasusid oma rohmaka töö eest. Kaubalastid on kindlas kohas, ainult selle viimase sai Belu enda valdusesse tagasi.” “Kõiki linde ei olegi võimalik korraga püüda. Me saime kauba mida me vajasime juba kätte. Ka Modak ei ole lõunas käed rüpes istunud. Kahjuks on temagi ülbeks läinud... ähvardas välja rääkida.” “Tean. Belu vaigistab ta varem või hiljem.” “Ja Belu ise? Sul tema kõrvaldamiseks ka plaan?” “On, kogu tema saatjaskonna. Sa mäletad neid kahte kuldkuuli mis ma aasta tagasi tõin lõunast?” “Muidugi mäletan – sa üritasid tulutult lahti mõistatada kuidas neid kasutada. Mis neist sai?” “Mermulis ootavad, et Belu need leiaks. Golith oskab neid kasutada. Kui ta need leiab, siis on ta mõneks ajaks rajalt maas. Piisavalt kaua, et Malhureu templiga asjad õiendada.” Nebiuse ja Timotheuse vestlus kestis veel kaua. Lõpuks võttis Nebius paberi ja sule ning kirjutas kirja ja ulatas selle Timotheusele: “Toimeta see siis kuhu vaja.”

KOLMANDA SESSIOONI SÜNDMUSED Suht autopiloot tundub, aga kuna teema niivõrd pöörab, ja läbimõeldud kammimine toimub, siis on vahepeal olnud Dmil aega mänguks valmistuda. Esimene suunaga missioon Pcdega läbiarutamise tulemusel. Seerud värgid kõlab nagu sõjaväe kevad on möödas. Heroni soolo moodi on ka alljärgnev. 5. Mäng

26. Hommikul liikusid kuus meest kaupmeeste linna. Kellel veel ei olnud, sellele osteti väravast läbipääsuluba. Edasi läksid nad väikesesse Malhureu pühamusse, kus preester neid vastu võttis, tänas tehtud töö eest ja maksis neile väga priske summa – seitsekümmend kaks seeklit nina peale. Haavatud pandi Malhureu pühamu maa alustesse kambritesse ravile ning Valdo, kes jäi meelsasti sinna peatuma aitas preestril nende eest hoolitseda. Belu ja Sha’Har läksid omi asju ajama ning Heronile oli preestril väike ülesanne pakkuda. “Heron,” ütles ta rahulikul häälel. “Sa saaksid, sel ajal kui su kaaslased siin puhkavad ja enne kui sa oma isiklikke eesmärke täitma jooksed, teha meile väikese teene. Sellega sa teeksid ühtlasi ka linna vahtkonnale heateo. See omakorda soodustaks su šansse saada nende juures teenistust.” Heronil oli veider tunne, nagu nähtaks teda läbi või loetaks tema mõtteid. Ta ei mäletanud, et keegi oleks preestrile tema nime öelnud. Veelgi enam ta ei olnud kellelegi rääkinud oma kavatsusest asuda linna sõjaliste jõudude teenistusse. “Ma kuulan,” vastas ta ebalevalt pärast üürikest mõttepausi. Preester naeratas vaevumärgatavalt ja jätkas siis: “See karavanirööv, mille tagajärgi te ‘likvideerisite’ ei olnud ainus. Viimastel nädalatel on jäänud veelgi karavane tagasi tulemata. Kaupmehed on linnavõimudele avaldanud juba kerget survet, et need tegeleks asjaga või palkaks kedagi....” ta tegi väikese pausi et Heron saaks paremini ta jutulõnga jälgida. “Ja teine asi on, et linnavõimud tahavad meilt väikest üüriraha sisse kasseerida. Sa saaksid kaks kärbest ühe hoobiga kinni püüda. Ma annaksin sulle kaasa ühe kirja ja sa viiksid selle seersant Pico Robinile lõunaväravas. Ära muretse, sa saad hõlpsalt tema jutule. Ja kui ta kirja läbi on lugenud, siis võiksid ta siia tagasi juhatada.” Heron vaagis seda veel pisut ja oli siis nõus. “Ma teadsin et sa ei ütle mulle ära. Tule, mul on kiri juba valmis kirjutatud ja pitseeritud. Sinu teha on see ainult kohale toimetada.” Heronile hakkas asi järjest veidramana tunduma. Teisist küljest oli tal hea meel, et tal avanes nii kergelt luua sõbralik kontakt vahtkonnaga. Järgmiseks võttis ta suuna lõunaväravate juurde. Ja teatas väravas valvavatele meestele kelle juurde tal on asja. Need ei esitanud mingeid küsimusi ning lubasid ta mööda, et teda saaksid õigesse kohta juhatada juba järgmised sõdurid. Jõudnud seersant Robini ukse taha kutsuti Heron sisse. “Tervist härra Heron. Ma juba mõtlesin et te ei tulegi tagasi. Küll see ikka võttis... peaaegu nädala aega. Ja ma saan aru, et te raha ei saanud, küll aga mingi.. kirja. Hästi, hästi, andke ma loen selle siis läbi mida neil öelda on.” Seersant võttis kirjarulli, murdis pitseri ning hakkas lugema. Heronil oli jällegi väga veider tunne. Kas keegi mängis temaga? Robin rääkis nagu ta oleks seal juba olnud nädala eest mingi maksuvõla pärast, samas kui ta ise teadis et ta sel päeval alles esimest korda elus sinna linna jõudis. Samas teda hakkas üha enam häirima mõte et tal oli üks päev kuhugile kadunud. Justkui ta oleks seal linnas juba korra olnud aga siis kõik ära unustanud ja tagasi metsa läinud. Seersant keda ta nägi ja kes ilmselt tedagi nägi esmakordselt teadis Heroni nime ja rääkis toonil nagu nad oleksid varem omavahel vestelnud ja midagi kokku leppinud. Midagi oli väga paigast ära. “Heakene küll,” katkestas korraga Heroni mõtisklusi seersandi hääl. “Preestri jutt ja pakkumine tunduvad huvitavad. Ma lähen räägin oma leitnandiga ka sellest ja kui ta nõus on siis läheme koos sinna preestri jutule. Oodake siin kuni ma ära käin.” Nende sõnadega kadus Robin oma tööruumist. Heron jäi taas omaette ning mõtles edasi kõigest sellest kummalisest. Tegu oleks nagu mingi väga kahtlase kokkumänguga olnud. Tema hinge sigines esimene kahtlusevari, et kas härra Belu, nagu ohvitser oleks tema kohta kindlasti ütelnud, oli ikka õige mees. Või Sha’Har. Võimalik et nemad ise olid kuidagi rööviga seotud. Kangelased nagu nad olid. Andsid korralduse karavane röövida ja nüüd nottisidd suvalised asjaosalised goblinid maha, et nad jalus ei töllerdaks ega ohustaks selle vandenõu ilmsikstulekut. Ja siis see üks vanker. See mida neil oli nii hädasti tagasi vaja. Mida nad seal vedasid, kui selle ära toomise eest tempel neile nii palju maksis. Kelle poolel oli Belu? Ajas ta oma rida? Või oli hoopis maksuvõlgadega tempel millegi taga. Segadus missugune. Seersant Robin naases leitnandi jutult ning nad siirdusid koos Malhureu pühakotta. Preester sammus neile vastu ja tervitas viisakalt. Sõnagi lausumata sammusid nad altariruumist minema kõrvalruumi sulgesid ukse ja hakkasid midagi omavahel arutama. See mida nad arutasid ei jõudnud Heroni kõrvu. Ta oli taaskord oma mõtete päralt ja vaatas altariruumis ringi. Ruudukujuline kõrge ruum, aknaid ei paistnud, kuid ülalt kumas heledat valgust. Seintest tulid vasest käe moodi tõrvikuhoidjad. Altari ees oli põrandal keerukas mosaiik laotud, altar ise suur ja massiivne marmorist risttahukas oli kõrgemal astmel. “Väga mõjuv” torkas Heronile pähe. Edasi ta ei mäletanud kuhu ta mõtted kandusid. Ta jäi üksisilmi altarit silmitsema. Sellel olevad mustrid tõmbasid justkui teda enda poole ja tahtsid temaga kõnelda. Need hakkasid virvendama kergelt. Ühel hetkel ta nagu märkas mustrites mingit kujutist, kuid kohe kui ta sellele keskendus see kadus. Võimatu oli aru saada kas seal oli midagi või oli see pettekujutlus. Ja siis oli esimene kord kui Heron seda tundis – tema peas oli kerge liikumise tunne. Surin. Lainetus. Mingi ebamäärane tunne nagu hõljuks ta, pöörleks ja võnguks. Midagi tulvas tal peast läbi ja oli meeldivalt jahe. Taas kord surin ja siis kujutluspilt. Heron nägi end seismas kõrge kalju otsas ja alla vaatamas. Ümberrinngi olid vaid elutud kaljud ja see torkas kuidagi valusalt südamesse. Siis tuli tuuleiil ja haaras Heroni enesega kaasa, pillutas teda nagu kerget udusulge aina kõrgemale ja kõrgemale kuristiku kohale, kuni tuul korraga lakkas ja ta hakkas sügavikku kukkuma. Valgus tuhmus järjest kuni kustus täiesti ning Heron tundis ainult et ta kukub, midagi nägemata. Maapind pidi varsti vastu tulema ja tema sinna vastu puruks kukkuma kuid järsku ta võpatas. Ta oli taas altari ees ja vaatas seda. Täiesti tavaline, marmorist. Ainult kerged vaevumärgatavad mustrid olid sellel. Ruumi sisenesid preester ja seersant. Näis, et nad olid omavahel kokkuleppele jõudnud. Seersant kõnetas haldjat: “Härra Heron. Linnavõimudele oleks väga abiks kui te koos oma kaaslastega võtaksid selle teeröövlitega tegelemise eneste peale. Teil näib annet olevat selliste... väliülesannete täitmisel. Iga goblini pea eest mis te toote maksame 50 punast ja kogu varustuse mis neil peal on võite endale sõjasaagiks võtta. Ja kui te peaksite kätte saama kaupmeeste kaubalastid, siis nende eest nad annaksid kindlasti leiutasu. Olete nõus?” Heron nõustus ja siis andis preester talle kaks kirja, mille Belu oli viimaselt surnud goblinilt leidnud. Seersant lahkus ja preester ütles Heronile, et ta on vaba tegutsema. Lubas veel et ülejärgmiseks päevaks on bešiiblane ja ahben valmis rännuteele asuma uuesti. Heron uuris kust oleks linnas võimalik endale relvi osta ning preester kutsus ühe oma turske teenri Heronile teejuhiks linnas. Haldjas juhatati Almari sepikotta. Ta lasi endale näidata erinevaid mõõku, kaalus ja keerutas neid käes. Sobivamad välja valinud, tundis ta veel huvi lisavarustuse suhtes, millega oleks neid mugav kanda. Lühike mõõk läks vööle, pikk läks spetsiaalse nahkvestiga seljale ning pärast pisukest tingimist sai ta kogu kauba kätte, makstes selle eest kogu raha mis tal oli. Kui ta selle kõigega valmis sai oli õhtu juba käes ning Heron naases Malhureu pühakotta, kus talle pakuti peavarju.

27. Järgmisel hommikul olid bešiiblane ja ahben tänu Malhureu rohtudele ja voodipuhkusele märgatavalt paranenud. Heron otsustas, et on aeg neilegi rääkida tööotsast mis ta vahepeal saanud oli. Kolmkümmend punast iga goblini pea eest nagu Heron rääkis. Samas Heron ütles et ta ise sellest summast osa ei taha – tema tahtis vaid sõjasaaki endale. Machio ja Xlaabu olid pakkumisega nõus. Machio teadis et kui Valdo peaks nendega liituma, siis ta nagunii nende jutust midagi aru ei saanud ja seega polnud talle vaja raha jagada. Valdo tundis korraga vajadust saabaste järele. Ta rääkis sellest soovist preestrile ja preester saatis talle ühe oma tursketest teenritest appi, kellega Valdo läks endale linnast saapaid ostma. Heron, kellel polnud nagunii midagi suurt teha kõndis linnast välja põhja suunas. Vahepeal ta otsis endale toitu ja vahepeal peatas vastutulevaid karavane ja uuris neilt, ega nad midagi ei tea teeröövlitest. Keegi ei osanud talle midagi tarka selle peale vastata. Lõpuks, kui ta oli juba mitu tundi põhja suunas läinud tüdines ta sellest ja palus ühel vastutuleval karavanil aidata tal jalavaeva kergendada. Esimese vankri voorimees oli hea meelega nõus aitama – nii oli tal endal ka põnevam, sai kellegagi vestelda vähemalt. Voorimees rääkis talle pikalt ja laialt elust ja olemisest Angharis, seda kõike muidugi lihtinimese vaatevinklist. Heron kuulis sealsetest kaupmeestest ja majandussuhetest, kohalikest ülikoolidest, intriigidest, linna vahtkonnast ja sellest kuidas labaseid kuritegusid linnas ei tehtagi. Veel sai ta teada, et see kaubavoor oli vedanud Porotskisse käsitöökaupu ja metallesemeid, mille eest seal head hinda maksti, tagasi aga tõi toiduaineid, mis olid jälle Angharis hinnas. Nimelt olid väga paljud inimesed kaupmeeste linnas keskendunud millegi valmistamisele ja põllumehi ei olnud piisavalt et oma rahvast ise ära toita. Seega tuli osa teraviljast sisse vedada.

NELJANDA SESSIOONI SÜNDMUSED DM tegi kirjad valmis ja neid saab lugeda. Kohe loetaksegi läbi. Uus pt. Belu osas on ka vist lepitav asi mõeldud välja juba (haldjaveri...)

04. Sessioon Mäng 16-17.06.05 Tegevus III-03-28 – IV-01-06 6. Mäng


28. Hommikul otsustas Heron lugeda neid kahte kirja mis ta oli saanud. Ta võttis need ette ja luges järjest läbi.

Atuk! Seoses meie kokkuleppega on mul sulle üks tööots, mis on kasulik meile mõlemale. Anghari kaupmeestel on nimelt üleliigset vara, mida nad meiega jagada tahavad. Täpsemaks jutuks, kohtume sügisese teise täiskuu ajal vanas hundikoopas Mermulis. -Neb-

Atuk! Eile õhtul väljus Angharist üks kaubavoor. See on vaja iga hinna eest kinni pidada. Kaup peab jääma puutumata välja arvatud vein ja liha, kui seda on seal. Nendega on kaasas Punane Rebane, kes täna õhtul peaks tulema sinu juurde laagrisse ja teid õigesse kohta juhatama. Teised inimesed peavad surema – nagu alati ILMA TUNNISTAJATETA. Tasu saab olema vääriline. -Neb-

Need kirjad miskipärast süvendasid Heroni kahtlusi Belu suhtes. Praegu igatahes jättis ta selle sinnapaika ja otsustas et on aeg tegutsema hakata. Ta läks vaatama kuidas haigetel läks. Machio ja Xlaabu olid terveks saanud. Valdo, nagu võiski arvata, liitus nende kolme ettevõtmisega. Preester oli talle soovitanud kaasa minna. Esmalt liikusid nad juba tuttava koopa juurde. Kuna Heron oli nii kärsitu siis ta ei suvatsenud isegi uurida kuhu Mermul jäi, vaid vedas nad kohe esimese koopa juurde mis talle pähe tuli. Võimalik et teda pimestas ka hinge siginenud kahtlus, et kas Belu ikka oli õige mees. Kohale jõudnud tegi Heron ümbruskonnas pika tiiru et leida ega pole kusagil hundijälgi või muid vihjeid mida kõrva taha panna. Samal ajal hakkas Machio koopa juures igavusest Valdole pantomiimi tegema. Kõigepealt esitas ta kaks muinasjuttu Valdole ja seejärel asus talle kahte Atuki kirja tõlkima. Vahele poetas ta Angharikeelseid sõnu ja tegi need Valdole miimika abil selgeks. Xlaabu jälgis nende tegevust mõnda aega kuni tüdines, tõusis püsti ja kõndis eemale. Kui ta oli kuuldekauguest välja jõudnud võttis ta piibu välja ja hakkas oma seeni ja muid huvitavaid asju mis tal kaasas olid suitsetama. Piibutäie ära tõmmanud, oli tal ülemisel korrusel kõik sassis ning ta tõusis püsti ja kõndis lihtsalt minema. Sihitult. Tal oli mingi oma idee, mis sundis ta minema eemale seltskonnast. Igatahes ei näinud teised teda peale seda rohkem kui nädala. Heron lõpetas oma otsingud kuna ta sai järsku aru et ilmamuutus on tulemas ning päevavalgust ei jätku enam liiga kauaks. Ta liikus kärmelt tagasi koopa juurde et näha Machio pantomiimi lõppu. Ühtlasi märkas ta Xlaabu puudumist ja kui ta tema järele päris siis ei osanud Machio midagi kosta. Kuna Xlaabu ei läinud Heronile kuigivõrd korda, siis ta rääkis Machiole millestki palju tähtsamast – sellest et ilm pidi varsti külmemaks minema ja lund sadama hakkama. Selle vastu oli vaja varuda puid, et saaks koopas teha piisavalt suure lõkke. Pealegi olid Valdo riided soojemate lõunamaade jaoks sobivad, kuid siinses hilissügises jäid lihtsalt liiga õhukeseks. Machio tegi raskustega Valdole selgeks, et nad hakkaks puid korjama. Kui nad olid juba tükk aega korjanud, siis Valdo küsis pooleldi endamisi: „Ega sul kirvest pole?” Tema üllatuseks vastas Machio talle tema oma emakeeles maveris: „On küll jah...” kuid järgmine hetk sai aru, et oli end sellega reetnud – kui ta seni oli edukalt Valdo eest varjanud mingitel omadel kahtlastel eesmärkidel, et ta oskab Maverit, siis nüüd ta vastas mõtlematult tema küsimusele Maveris. Samas tema kärme mõistus leidis kiirelt meetodi väljakeerutamiseks ning ta võttis seljakotist raamatu, lehitses seda pisut näpuga järge ajades, ja siis teeskes raamatust lugemist ja ütles: „Varblane”. Edasi läks vestlus Machio ja Valdo vahel nii, et Machio lehitses raamatut nagu see oleks maveri keele sõnaraamat ning rääkis siis kohmakalt, palju vigu tehes, Valdoga ja kasutas miimikat. Heron korjas koopa ligidalt ja seest suuremaid kive ning kuhjas need sissepääsu juurde valliks, et esimene maad mööda hiiliv külm kohe koopasse ei valguks. Valli sai ta umbes ühe jala kõrguse. Kui see valmis, käis ta metsas ringi ja otsis sobivaid oksi, millest valmistada koopasuu ette kohmakat ust asendavat moodustist. Valminult suutis see suutis ära täita vaid pool koopasuud. Kui kõik valmis, oli juba üsna hämar ja pidi kiirelt lõkke üles saama. Kuna tuletaela ega midagi mis seda asendaks ei olnud, siis pidi Heron tuletegemisel käiku laskma oma vibu. Nii jäid kolm meest sinna koopasse õhtule. Heron võttis uuesti kaks kirja ette ja luges läbi. Heronile tuli pähe, et ta oleks ju võinud linnast küsida Mermuli asukohta, mitte pimesi tormata ainsa koopa juurde mida ta ümbruskonnas teadis. Taipamine et ta oli rumalalt ja inimeste moodi rutakalt tegutsenud ärritas teda tugevalt ja ta võttis enda rahustamiseks pooliku vibukaare ette, et seda voolides rahuneda, kuid kärsitult rikkus ka selle ära ning lõikas endale noaga näppu. Heron ei saanud aru mis tal viga oli. Sellest ajast kui ta tuli oma kodukandist siia läänepoole ära, oli lühikese ajaga liiga palju imelikku juhtunud. Ka Valdo ja Machio võtsid õhtu veetmiseks Heroni eeskujul voolimistöö ette. Valdol ei tulnud sellest midagi välja, kuid Machio voolis endale ilusa puulusika. Siis nad heitsid magama, valvates vahetustega lõket. Machio võpatas aeg ajalt niisamagi ärkvele ja kontrollis paranoiliselt, kas tal lusikas veel alles.

29. Hommikuks oli tugev tuul tõusnud ja esimesed lumehelbed keerlesid õhus. Heron läks endale toitu otsima ja naases ühe jänesega, mille ta lõkkel ära praadis ja kotti pani. Seejärel pakkus ta välja minna sinna, kus nad goblineid olid nottinud. Natuke aega läinud, andis Valdo mõista, et tal on liiga külm ja et nad võiks minna tagasi linna. Niisiis mindi hoopis tagasi Anghari suunas. Enamuse teest tuiskas ja kui nad kohale jõudsid oli Valdo tugevalt maha jahtunud. Nad suundusid esimesse kõrtsi – Tragisse Hobusesse, kus Valdo jõi ära suure kuuma tee. Heron küsis kõrtsmikult, ega too ei tea kus on Mermul, aga tegi seda sellise salalikkusega et see paratamatult tõmbas tähelepanu. Ka Machio lehvitas oma rahaga ja praalis väheke ning varsti olid tagajärjed käes. Üks halli mantliga kiilaspäine mees astus talle ligi ja palus väikeseks jutuajamiseks kaasa minna. Heron märkas pisut eemalt, et Machio lahkus kõrtsisaalist kellegi saatel ja järgnes neile trepist ülesse. Teisel korrusel astus talle teele ette teine halli mantli ja kiilaspeaga mees ja küsis Heronilt kuhu ta minekul oli. Paar lauset vahetanud lubas mees Heronil endale järgneda. Nad läksid ühte suurde ja luksuslikku tuppa. Toas oli suur kamin, selle ees kolm nahkdiivanit poolkaares ümber. Vastasseinas oli ühes nurgas baldahhiinvoodi, teises nurgas massiivne kirjutuslaud ja riiulid. Toas olid nüüd peale Heroni kaks halli mantli ja kiilaspeaga meest, Machio ja siis veel üks üle pea kammitud mustade juuste, hoolega piiratud habeme ja vuntsidega, musta siidsärgi ja samasuguse siidise keebiga mees. Heron ja Machio pandi ühele diivanile istuma, halli mantliga istusid teisele ja mustas mees, kes näis olevat eelmisest kahest tähtsam, kolmandale diivanile. Bešiiblasele tudus mees mustas kuidagi väga tuttavlik, aga ta ei suutnud meenutada, kus ta teda näinud oli enne, kui mees ulatas Machiole ühe kuivanud toataime oksa. See tuletas Machiole meelde nende varasema kohtumise Tragis Hobuses, kui Machio oli teda pidanud tavaliseks kergeusklikuks linnakodanikuks. Ka näitas mees ühte „plakatit” mille Machio oli jätnud Tragisse Hobusesse ja mis teatas, et vaja läheb oskuslikku puuseppa. Mees tundis huvi millega Machio ja Heron tegelevad, uuris kadunud karavanide kohta ja manitses neid madalamat profiili hoidma. Ka hoiatas ta neid Malhureu vaenlaste eest. Kõike seda tegi ta aga niivõrd vihjamisi, et Heron ei saanud aru kas see oli otsene ähvardus või lihtsalt sõbralik hoiatus. Kuna aga see tuli inimese suust, siis ei saanud Heron teda usaldada ja otsustas, et teda ähvardati. „Ma olen haldjaprints ja minu käekäigul hoitakse silma peal!” teatas ta raevukalt oma kapuutsi tagasi heites ja pikad mustad lokid paljastades. „Tõepoolest sinu tegemisi on jälginud ja kuulanud rohkemad silmapaarid, kui sa kujutada oskad. Parem järgi oma kaaskonnaga minu hoiatusi, või muidu sa võid end leida täbarast olukorrast.” „Mina sind ei karda. Puutu mind ainult ja sa jääd oma käest ilma.” „Ma olen teid hoiatanud. Nüüd aga on teil aeg minna.” Heron ja Machio ei olnud eriti varmad lahkuma ning hallides mantlites mehed läksid juurde, et neid viisakalt ukse poole juhatada. Heroni raev hakkas temast võitu saama ja ta juba vaikselt sirutas mantli all ühe käega mõõga järele. Machio üritas teda rahustada kuid tulutult. Heron oli tõsimeeli valmis võitlust alustama ning läks veel mõni aeg, enne kui nad ruumist väljusid. Haldjas kattis pea taas kapuutsiga ja nad läksid tagasi kõrtsisaali. Heron istus maha ja pildus ümberringi vihaseid pilke, otsides silmadega, ega keegi teda ei jälgi. Machio võttis Valdo kaasa ning jättis haldja kõrtsi rahunema, ise läksid nad valmistuma teekonnaks Mermulisse. Esimese asjana osteti Valdole riied, millega ta suudaks õues küma käes olla. Seejärel ostsid nad raudpaja, millega lõkke peal saaks vett keeta ja ka kuivtoitu mitme päeva jagu kaasa. Machio käis ka töökojas ära, kuhu ta oli varemalt oma „kilbi” parandada viinud ning seal nägi Valdo vilksamisi, et sellele kilbile lükati kaant peale ja et see paistis olevat seest tühi. Õues hakkas juba hämarduma ja mehed otsustasid sel päeval linna jääda. Nagu varemgi, läksid nad pühakojast öömaja otsima. Seal anti neile kausiga leiget vett, et nad saaksid end pesta. Õhtu ja öö veedeti templis. Iga mees tegeles omade asjadega – üks õppis kohalikku keelt, teine hooldas relvi ja kolmas mõtles välja mis vigurit järgmiseks teha. Öösel nägi Heron jälle nägemusi. Ta nägi kuidas ta oli kuival maal, silmapiirini ainult liivaväljad ja taevas mitte ainsatki pilve. Päike kõrvetas lagipähe ja tal oli janu. Siis ta nägi oma keha – sellel olid ümber ainult õhukesed ja täiesti räbaldunud riided ning see oli kaetud tätoveeringutega. Ja taas kord janu. Igatsus värske vee järele täitis teda. Ta keskendus sellele tundele kui tundis korraga kõrvetust rinnal. Üks tema tätoveeringutest hakkas helendama. See põletas teda nagu tulise rauaga kui korraga oli tema ees väike tiik kristallselge vee ja mingite võõraste puudega selle kaldal. Siis hüppas Heron vette, et pääseda kõrvetava päikese eest ja jahutada kuumavat tätoveeringut rinnal. Jahe vesi lõi tal pea kohal kokku ja ta hakkas vajuma. Aina sügavamale ja sügavamale. Vesi läks tumedamaks, valgus ei jõudnud enam sinna eriti. Siis hakkas see korraga punaseks minema. Läks lärjest punasemaks kuni oli vere värvi ja lagunes tema ümber. Heron seisis tunnelis. Tunneliseintel olid tõrvikud mis heitsid vilkuvat valgust. Heron ise oli üleni verega kaetud. Tema käed tilkusid sellest ja ta komberdas edasi ühte avaramasse koobassaali. Seal nägi ta enda teisikut tapmas ühte goblinit ja siis selle verd joomas. Teisik suunas oma metsiku pilgu Heronile ning siis ta ärkas võpatades.

30. Hommikul saabus pühakotta Levi Sha’Har tervitas seal ööbinuid ning läks edasi kõrvalruumi preestriga vestlema. Sha’Hari kannul sisenes Belu kuid tema ei läinud preestri jutule vaid jäi altariruumi ja tervitas sealolijaid väheke sõbralikumalt. Teda huvitas mida nad teinud olid viimasel kahel päeval ja kas nad targemaks olid saanud karavanide asjus. Eitava vastuse peale üles ta: „Nojah. Ega kahe päevaga ei olegi võimalik eriti mdagi teada saada, liiatigi siis veel Mermulis käia. See ju nelja päevatee kaugusel jala minnes.” Natuke vaikinud palus ta Heronil oma mõõka näidata. Heron kaalus hetke enne kui ta söandas selle Belu kätte usaldada. Belu võttis mõõha vastu, uuris seda ja lasi näpud üle tera libiseda. „Anghari seppade töö. Hea mõõk, kuid mitte piisav sinusuguse mehe jaoks... Sulle kuluks ära midagi rohkem sellesugust” Nende sõnadega tõmbas ta kahe tolli jagu oma mõõka tupest välja ja näitas seda Heronile lähedalt. Selle teral ilutses Elethernia haldjaruun, mis tähendas haldjasõpra. Heron oli seda nähes üllatunud. Kust võis saada Belu sellise mõõga? Kas ta mõrvas haldja ja võttis tema mõõga? Või oli see võltsing? Vähetõenäoline, et ta oli haldjate Elethernia sügavustes käinud ja selle auga ära teeninud. Siiski otsusas ta selgusele jõuda ja hakkas rääkima oma rahva keeles: „Elethernia kuningas, Cleon I...” „Teda ma tean... nägupidi,” vastas Belu puhtas ilma aktsendita elethernis. Edasi läkski nende vestlus selles keeles. „Kust sa selle mõõga said?” „Mul sinu rahva seas sidemeid ja tutvusi. Ma olen käinud seal küllaltki palju. Sõdinud nende põhjapoolsete ‚trollidega’ nagu sa neid nimetasid. Näinud teie pealinna imesid. Ma tean miks sa inimesi ei usalda. Seal sinu kodupiirkonnas, seal kaupmehi ei käi. Kui on kokkupuuteid inimestega, siis on need ainult vaenulikud, Porotski röövlitega või Gothmori mõrtsukatega... Seda ei saa sulle pahaks panna kuid sul tasub inimese maal olla nende vastu väheke kannatlikum. Mitte kõik ei ole tingimata sinu vaenlased.” Korraga tajus Heron Belus midagi haldjalikku. See oli nii vaevumärgatav et see võis olla meelepete. Ometi ei saanud tema sihvakus ja nõtkus, puhas keeleoskus, mõõk ning teadmised olla vaid kokkusattumus ning siis ilmutas Heron Belu päritolu vastu huvi. „Minu soontes voolab kübeke haldjaverd... see oli palju põlvkondi tagasi kui minu esiisa võttis endale inimnaise. Inimesed peavad mind omaks, haldjad kes mind ei tunne, inimeseks. Välimuse järgi on võimatu öelda, et ma ei ole täisverd inimene. Siin pühakojas teab seda veel ainult preester, sest tema on nägija.” Edasi läks nende jutt röövi teemale ja keerles selle ümber kuni jutuks tuli hundinahka riietunud vanem goblin. Belu rääkis kuidas ta ise oli seda goblinit juba aastakümneid jahtinud ja kuidas see kavalpea oli minema pääsenud. Goblinil olevat ebatavalised võimed, mis saanud Belu isale hukatuslikuks. Vana goblin olevat ka tapnud Mermuli hundikarja juhi. Heron oli kindel et ta suudaks selle goblini oma noole otsa saada varem või hiljem. Belu ja Heroni jutuajamise katkestas Sha’Hari tagasitulek preestri jutult, sest Belul oli siis vaja minna koos Sha’Hariga mingeid asjatoimetusi ajama. Kolmene rännuseltskond otsustas ka aega mitte raisata ning teele asuda. Lõunaväravast väljusid nad täpselt päikesetõusul ning edasi võtsid nad tee ümber linna põhja. Põhjaväravast väljus hästi palju kaubakaravane põhja suunas ning neil õnnestus ühele neist peale saada. Vankrikasti jagasid nad ühe väga jutuka vanamehega, kes järgneva kahe päeva jooksul jutustas neile nii palju seiku oma elust, et enamus jutust ei jäänud meestel pärastpoole meeldegi.


Esimene talvekuu

2. Aasta pimedaim öö oli möödunud vahejuhtumiteta. Karavanimehed olid pidanud maha üsna tagasihoidliku õhtu. Vankri peal said kolm meest oma sihtpunkti poole kiiremini, kui muidu oleks saanud ja nüüd Mermulis, nägid et see oli vaid väike põllumajanduslik küla Anghari kõrval. Maju oli mõnikümmend ja pooled nendest paiknesid üsnagi hajali. Need olid lihtsad kuid nägusad majad, paraja suurusega et mahutada kuni ühte suurt perekonda. Küla kaks suuremat maja olid kõrts ja tempel. Templi ees oli neljameetrine kuju, mis hoidis käes avatud raamatut. Kui nad üritasid külaelanikelt teada saada vana hundikoopa kohta, siis said nad ainult teada, et seda kohta kardeti ja selle täpset asupaika ei teatud. Ainus mis nad teada said, oli et see asus ida pool metsas ning et kümme aastat tagasi olid hundid järsku ära kadunud. Seepeale otsustasid nad proovida iseseisvalt seda leida. Tulemus oli vaid see, et nas tegid mitmetunnise ringi, ei avastanud midagi ja raiskasid seega ainult kasulikku päevaaega, mil veel valge oli. Vahepeal mõtles Machio, et nad hakkaksid ise kaupmehi röövima, et siis need, keda nad jahtisid, arvaks, et neil on konkurendid ja võtaks ühendust. Valdo ega Heron ei olnud sellest plaanist vaimustatud ja nii jäi see ära. Tagasi külas õnnestus Machiol kõrtsmikult teada saada, et templis olev preester võib olla asjast rohkem teadlik, sest ta olla võtnud viie aasta eest sinnapoole ühe retke ette. Kõrtsmik ei eksinud. Preester oligi selle koopa leidnud. Ta oli selle teekonna ette võtnud, sest Lumanna preestrina jahtis ta teadmisi ja ei jaganud külarahvaga nende hirme. Muidugi võrukael ja tüssaja, nagu Machio oli, ei läinud ta kohe asjast rääkima vaid tegi enne suure ringi ja luuletas kokku, et nad olid kolm printsi mingis veidras ühingus ning et nad esindasid tarkust leina ja vaprust. Tema ise olevat see kolmas. Koopasse olevat neil vaja olnud minna, sest neil üks eriline retsept vajas veel viimast komponenti, milleks olevat eriti hirmuäratava hundi kolm karva. Preester lubas järgmine hommik neile õige teeotsa kätte juhatada. Õhtul suutis Valdo saada hakkama sellise lolluse, et keeras kõrtsi taga külje maha ja üritas magada. Tulemuseks oli vaid see, et varsti oli ta kõrtsis, värises külmast ja üritas teada saada kus ta kaaslased. Kuna ta Angharit ikka ei osanud ja miimika oli tal ka väga arusaamatu, siis läks väga kaua enne kui ta oma kaaslaste juurde tagasi sai.


3. Hommikul esimese asjana šokeeris Machio Valdot sellega, et hakkas ladusalt maveris rääkima. Ütles et oli selle kolme päevaga selgeks saanud. Lumanna preester juhatas nad metsa sisse ja andis juhised kuidas saada päris koopani ja soovis edu. Keskpäevaks jõudsidki nad koopani. Seda läbi kammides leidsid nad kahemeetrise kuju keset koobassaali seismas, inimese keha ja hundi peaga, silmadeks kaks kuldkuuli. Selle rinnale oli aga kirjutatud hoiatus, mistõttu nad ei julgenud neid kuule puutuda: „See kes riivab võõrast vara, seda riivab võõras tera” Nad läksid edasi. Koobassaali tagaosast viis trepp nelja kambrisse, milles oli täielik segadus. Seal olid jäljed elamisest, aga peaaegu kõik oli ka puruks pekstud. Põrandatel vedelesid kakised pingid, kastid, tünnid jahukotid ja nii edasi. Ainult tagumine tuba oli enamvähem korras ja sealt leidsid nad laua pealt kolmanda kirja:


Atuk! Anghari kaupmehed on tõstnud lärmi kaubakaravanide kaotsimineku tõttu. Nad nõuavad, et linnavõimud palkaks kedagi teie jälgi ajama, kui nad ei ole nõus oma sõjamehi „korda” looma saatma. Seetõttu on vaja sul hakata ettevalmistusi tegema see tegevusbaas maha jätta. Sellegipoolest ära lahku enne viieteistkümnendat – sulle võib veel põhjapiirkonnas tööd olla. Ja kui liigud, siis liigu mööda kindlaksmääratud punkte, et sõnumitooja sind leida võiks. -Neb-

Natuke aega veel ringi vaadanud, olid nad sunnitud välja minema, sest tõrvik hakkas ära kustuma. Siis nad üritasid tagasi külla minna, aga kuna vahepeal läks pimedaks ja nad eksisid metsas ära, siis nad üritasid tagasi koopa juurde jõuda. Imekombel nad saidki südaööks, peale tundidepikkuseid eksirännakuid, koopasse tagasi ja veetsid seal öö. Öösel nägi Valdo luupainajat. Ta oli selles samas koopas suures koobassaalis, kuju ees. Seintel kuju selja taga põlesid tõrvikud ja koobas oli valgustatud. Ta kuulis huntide ulgumist aga neid ei olnud kusagil näha. Ometi tundis ta ängi, ta tahtis minema minna, aga ei saanud – jalad ei kuulanud sõna. Siis ta vaatas kuju tähelepanelikumalt. Selle silmad helendasid ja Valdol oli tunne nagu need jälgiksid teda. Korraga kuju tardunud kivine olek kadus ja see hakkas Valdo suunas kõndima. Selle suust tuli madalat urinat ja teda valdas paanika... Rohkemat ta pärastpoole ei mäletanud Hommikul asusid nad aega raiskamata tagasiteele. Peale keskpäeva peatusid vaid põgusalt külas, et oma otsakorral olevaid toidu ja veevarusid täiendada.

6. Kui päevavalgus oli juba mööda läinud, jõudis rännuseltskond tagasi Angharisse. Nad ei olnud kohe ühegi karavani peale saanud, kuid kui lõpuks sai siis see oli selline, mis peaaegu ilma peatusteta anghari poole liikus ja lõppkokkuvõttes ei võtnudki tagasitee Mermulisse minekust eriti palju kauem aega.

Selle asja sai palju ettepoole tõstetud. (tegevuse kuupäevad) edasi tulev on selle osa järelkaja/uue osa eellugu) 04. Sessioon Mäng 16-17.06.05 Tegevus III-03-28 – IV-01-06

Lõunas on võimalik sattuda Modaki salga peale. Seda ennekõike siis kui liigtakse kalli kaubaga karavanil. Teine variant on et Modak söödetakse talle ette. Tuimalt. Kuna kuldkuule kamp üles ei korjanud, siis söödetakse need muudmoodi kambale ette. Timotheus (Punane rebane) maskeerub vanameheks kontakteerub Xlaabuga ja müüb talle kaardi aarde juurde. Aga seda alles siis kui Golith on kindlaks teinud et kuldkuule ei võetud ja need ringi toimetanud. Räägib midagi iidsest jõuesemest ja et sinna kuulus kaheksa kuldkuuli ja et need tassiti laiali, aga tema teab kahe asukohta. Talle kunagi üks mees müüs aga nüüd ta on liiga vana, et neid ise tooma minna. Kui kuldkerad ülesse korjatakse, siis saab Golith needuse peale panna..... hundid hakkavad siis ka agressiivselt käituma. Ja siis ta muutub libahundiks ja kriimustab kedagi ja sellel tekivad rõvedad paised. Vaja Maloodosse minna ravi leidma. Samal ajal maskeerub Punane Rebane ka Beluks ja teeb tema nimel kuritegusid. Ta mängib et on „Porotski spioon Belu” ja käib varastab sõduritelt dokumente. Siis on Belu sunnitud linnast lahkuma...



Modak! Atukit ei tule. Tema salgale tungis kallale neljakümnepealine sõjasalk. Ainult Golith pääses. Vaenlasest jäid ka üksikud ellu, eesotsas kummitusliku metsa-mõrvariga. Ta on liikvel, seetõttu pead sa olema eriti ettevaatlik ja oma asukohta mitte reetma. Kui Punane Rebane saabub, siis saad sa oma tasu eeskujuliku töö eest kolme naela kulla näol. Enne seda hoolitseb ta Golithiga, et Atuki mõrvarid enam päikest ei näeks. Vajadusel saadame edasisi juhtnööre et tagada sinu ja su meeste turvalisus. -Neb-


Kui Timotheus, Punane Rebane, oli väike poiss, siis ta läks emaga Malhureu pühakojast nõu ja ennustust küsima. Samal ajal näppas poiss raha, kui ema sai tulevikku kuulda. Preester teadis et poiss näppas, aga ei keelanud seda, ainult mainis seda põgusalt. Samas ta ennustas et varsti tuleb hetk mil nad peavad valima kumb sureb ema või poeg. Suri ema ja see jäi talle meelde. On tekitanud viha selle templi vastu. On üritanud templile halba teha aga Belu ja Shahar ei ole lasknud. Nüüd on vaja nad teelt ära saada, et templiga arveid õiendada. Golithi juhtimisel rööviti Mermuli hundikarjast noori kutsikaid ja terroriseeriti muud karja. Hundid hakkasid seepeale külaelanikke terroriseerima ja Golith lõbu pärast võimendas terrorit omapoolsete täiendustega. Lumanna preester kutsus Belu papsi appi, see läks otsis Golithit ja tappis tema hõimlasi ja haavas Golithit hirmsa mürgiga. Golith pääses aga viskles palavikus pikalt ja nägi nägemusi. Üks siuke nägemus sundis teda jõudu kokku võtma ja hundikoopasse minema. Ta nägi hirmsat needust oma nägemuses ja vallandas selle hundikarjas. Sellega ta tõmbas karja juhtlooma elujõu endasse ja andis talle mürgi vastu. Hundile oli see surmav. Ülejäänud kari põgenes laiali. Golith läks maksis ka Belu isale kätte ja sealtsaadik on Belu üks elueesmärkidest olnud Golith kätte saada. Nad on surmavaenlased. See omakorda on lähendanud Golithit ja Punast Rebast. Nemad on nüüd liitlased ja sõbrad. Punane Rebane on ka varjupüüdjate ühingu liige. Nebius on tema mentor ja ülemus.

Kiilakad halli riietunud mehed ja nende boss on tormijumala väikese austajaskonna esindajad. Mustaga mees ise on veel ka varjupüüdjate ühingus. Punase Rebasega on tal see konflikt, et ta on punase rebase nina eest mitmeid tulusaid otsi napsanud ja tema eest ametikõrgendust saanud. Sealt ühingust tuleb ka teadmisi ja nii. Heroni ja nii vastu viisakad sest teavad et need on Malhureu ja teiste teenistuses ja punase rebase vaenlased. Väikestel uskudel, kui nende vaated ei lähe jõhkralt vastupidi või nad muidu ei konkureeri, on omavahel respekt. Samas on varjupüüdjate ühingu esimene reegel, et olgu mis, aga omade peale kitse ei panda. Seega ei räägi mustaga tüüp Timotheusest. Samas tal on vend, kes oskab ability score’ide põletamisemaagiat.

Belu sai mõõga sest ta on haldjateriigis tähtsate tüüpidega norm läbisaamine ja siis muidugi haldjast esiisa.


05. – 06. Sessioon 7. Mäng Mäng 29.06.05 ja 22-23.07.05 Tegevus IV-01-06 – IV-01-14

6. Kui päevavalgus oli juba mööda läinud, jõudis rännuseltskond tagasi Angharisse. Nad ei olnud kohe ühegi karavani peale saanud, kuid kui lõpuks sai siis see oli selline, mis peaaegu ilma peatusteta Anghari poole liikus ja lõppkokkuvõttes ei võtnudki tagasitee Mermulisse minekust eriti palju kauem aega.

Peale päikeseloojangut jõutakse lõunavärava juurde. Seal seisab suur ja karune Urr. Porothaan. Põgenik. Ta peab valvurtitega läbirääkimisi ning siis võtab Machio ta enese hoolde. Laseb talle läbipääsuloa vormistada ja maksab tema eest. Enne muidugi mõõdab ta pika pilguga üle. Urr on brutaalse jõu prints. Lähvad templisse. Urr pakub end appi süüa valmistama. Ja saab teada Porotski terasest. Teised läksid (Heron ja Valdo) otse templisse ja seadsid end õhtule.

7. hommikul Machio ja Urr läksid linna vaatama. Machio rääkis veel kui paha on teistele väljamõeldud juttu ajada. Räägib huntidest ja Urr pakub välja et kõige suurem hunt on see kes päikese ära sööb õhtul Belu ja Shahar käisid ka templis asjal

Urr läks loopis tallist sitta kauni luige kõrtsis. Pärast talle vanameheks maskeerunud Timotheus, Punane Rebane pakub müüa kaardi 50 seekli eest.

8. Mäng Reele-Laupäev 22-23. juulil 2005 Heron läks linnavärava juurde kohtuma seersant Robiniga. Tagasiteel leiab et Xlaabut visatakse tragist hobusest välja. Xlaabu suhteliselt segi. Siis nad käivad ringi ja arutavad sündmusi. Xlaabul paranoia et karavanide taga võib olla keegi linnavõimust või siis hoopis templi sisemees. Valdo mediteeris ja käis pärast kõrtsis. Lõpuks läheb kuldkeraga ruumi tornis ja saab tarkust, mis paneb teda valutama. Lõpuks said kõik kokku templis jälle Heron ja Xlaabu otsustasid olla ettevaatlikud ja valvsad.

Urr räägib Machiole kaardipakkumisest. Ja laenab raha.

8. rahvas varustab end talvetekkide magamiskottidega jne. Urr hangib endale saapad. Siis veel kohtab ‘juhuslikult’ ‘vanameest’ ja ostab talt kaardi. Siis liiguvad põhja Mermuli suunas. Valdol halb olla. Teel saadakse õllereisijate käru peale. Xlaabu hakkab rääkima mõdujumal gnüt elah’ist. Meelidtab nii palju õllet välja. Valdo kaotab teadvuse.

9 jätkub. Nüüd on jutuks veinijumal. Mitte Quilepos. Siis saab Valdo teed.

10. Mermuli koopad. Xlaabu korjab kuulid. Ja tunneb kõhedust. Õues ründab neid Golith. Xlaabu saab needuse ja näeb košmaare. Urri kriimustab Golith. Jäädakse ööseks koopasse.

11. Urril on haav paisetega.. Xlaabul täielik paranoia. Kardab ämblikke ja hunte. Teel ründab neid hunt. Jõuavad tagasi külla. Lumanna preester ei tea aidata. Xlaabu esimene katse lahkuda nurjub sest vankris on pitsu. Pärast lahkuvad koos. Vanamutiga vankris.

12. öösel jõutakse Angharisse. Linnavalvurid üllatavad neid sellega et räägivad Belu pahategudest. Ja annavad 24 h aega. Xlaabu otsib üles mehe mustas tormijumala preestri ja jagab ära oma kuldmunad. Saab teada et Machio peab minema kuhugi. Öösel saab Xlaabu 5lt turskelt sellilt peksa.

13. kiire varustamine. Xlaabu Urr ja Heron lähevad kaardi jälgi ajama. Eksivad ära sest Urr paneb soolot. Machio kohtub tormijumala preestriga ja siis läheb annab verd ja teeb lepingu et õpib kunsti. Hiljem saab kokku Beluga juhtumisi ja siis saab 5lt pakkumise et jääb ellu kui toob preestri pea, Belu pea ja Shahari pea. 2500sk. Liiguvad öösel sinna kus teised Beluga. Belu peidab jälgi.

14. ärkavad metsas ja lähevad koopasse. Seal pole midagi. Tüng on.


Vahepala- järrellainetus ja uue osa eellugu Shahar on linnast väljas. Belu on valesüüdistusega põlu all. Ideaalne aeg rünnata Malhureu templit. Seal ainult Valdo. Ja preester ära tappa. Sellega tegeleb punane rebane. tuleb viie jõmmiga teeskleb belu-d palub sisselaskmist.. siis kohe blokeeritakse sissepääsud. Jõmmid on muidugi nebiuse mehed kes on ühtlasi ka sõdurid linna teenistuses. Tempel lüüakse laiali. Valdo määratakse sunnitööle ja lavastatakse süüdi. Kõik on suht katki omadega

Atuk. Tapeti aga tõsteti uuele elule. Ebasurnu elule. Kuna teatud tegelased hullult huvitusid tema olemuse kohta.

Valdo näeb und. Sinakad puud, heledad inimesed tumepunased laibad. Ja siis ... atuk. Kustub kuid siis süttib temas uus tuluke. Rohekas. Ja ta tõstetakse ülesse ja ta on kohutav ja ta kõnnib ära Tegelikult ig ta pandi laip põlema aga kui salk lahkus siis tuli tagasi üks vaim ja tõstis atuki kere eraldi. Atuk oli kunagi teinud kokkuleppe et oma surma korral ärkab uuele elule. Ja siis ta on nii golithiga vaenlane kui ka kambaga. See omakorda hirmuTAb golithit sest ainus asi mida ta kardab on ebasurnud. Tekib huvide konflikt..... Golith teatab kambale et ta võib teada isikust kes teab atukist rohkem. Kuna tegelikult on Modakit vaja ka ära hävitada.et too välja ei lobiseks... midagi... ja töö tehku pigem suvalised.

Mis puutub atukisse siis ta oma uute ebasurnu silmade ja mõistusega näeb asju uues valguses. Ta saab aru et ta reedeti punase rebase poolt kuna oli nõudlikuks läinud ja teda polnud enam vaja.ja et selleks oligi talle tema viimane tööots antud, et ta hukkuks või nõrgeneks vähemalt ja et vb belugi otsa saaks. Teda ajendab nüüd kättemaks....


07. Sessioon 9. Mäng 9.1 9.2 9.3 jne Mäng 12.11.05 Tegevus IV-01-14

Plaanid kambaga. Golith on liikunud oma salgaga läände Angharist. Mingi hetk võtab Belu jälje ülesse ja teatab goblinite lähedaloleakust. Urri seisukord samal ajal halveneb märgatavalt (et teda saaks eelseisvas lahingus hõlpsalt ära tappa) Sobival hetkel võtab belu ülesse jälje – goblinite jälje. Tõenäoselt siis salk läheb ja kakleb nendega. Et saaks osad leveli ja teised surma ja kolmandad aktsiooni. Golithi laibalt kaks kirja saadakse.

Modak! Anghari lõunateed ei ole enam ohutud. Sul on oma meestega targem liikuda mägede jalamile Angharist läänes. Asjad liiguvad meile soodsas suunas – Golith ja Punane Rebane on viis Atuki mõrvarit kõrvaldanud. Metsa-mõrvar pääses minema. Sinu kannatlikuse eest on kirjaga kaasas pisike preemia. Nüüd on veel ainult asjaajamise küsimus kuna sa saad päris tasu kätte. Enne veel kui algab teine talvekuu otsib Punane Rebane sind ülesse läänepiirkonnast ning siis oleme me mõlemad oma osad lepingust täitnud. -Neb-

Need siis peaks kambale andma natuke taustainfot, et mitmekordne tüssamine käib.

Valdo ärkab hommikul selle peale et uksele koputatakse. Ukse taga on Timotheus kes taas kord Beluks maskeerunud. Teda saadavad Linnavalvurid-varjupüüdjad. Nad lavastavad et „Belu” on kinni võetud. Ta tuleb valvurite saatel näiliselt ahelais templisse. Valdole arusaamatult räägitakse mingit juttu ja žestikuleeritakse.korraga astuvad kaks valvurit talle selja taha ja väänavad tal käed selja taha ja aheldavad raudu. Kui üks kohalviibivatest tursketest sellidest läheb preestrit kutsuma, siis järsult vabaneb „Belu” köidikuist ja valvurite abiga tehakse äkkrünnak teistele tursketele templimeestele. Kui preester ülalt pärale jõuab siis rünnatakse ka teda. Ja lüüakse talle nuga rindu. Samal ajal Punane Rebane maskeerub kiirelt linnavalvuriks ehk siis tõmmab hõlsti seljast ja läheb paneb kiivri pähe. Templit rüüstatakse ja siis veetakse Valdo läbi linna kohtu ette, kus talle kiirelt määratakse sunnitöö kaevandustes. Ta pannakse kokku teiste tegelastega kelle seal võivad olla ka julla ja kolgi tegelased. Ja teekond üle mägede võib alata.

Tegelikult ei vii see mitte mägedesse vaid umbes sinnamaale kus nad suudavad põgeneda mägedes järsku. Vabastada teisi vange ja valvurid maha lüüa. Muidugi oma osa on seal ka…. Atukil. Kuna tema nüüd näeb siis ta teab et Golithi ja Punase Rebase skeemidega läheb vastuollu, kui teatud salkkond vabaks pääseb, kuigi ka nende suhtes tal ei ole kaastunnet. Hobused hakkavad perutama ja lõhkuma ja kappavad minema ja vangid jäävad sinnasamma.

Seejärel varsti kohtuvad erinevad. Ja neil on kaks teed. Edasi üle mägede või tagasi linna suunas. Linnas on ohtlik samas, aga ka Beluga on ohtlik. Seega ilmselt Belu lööb peagi lahku grupist. Xlaabu on hull ja Urr surnud niiet ühtlasi kaob vajadus nende pärast üle mägede minna, kuigi Xlaabu on targem viia ravile ja ise ka sinna pakku minna. Asüüli.

14. valdo vangi kohtu ja õhtul kaevandustesse

Lahing metsas öösel sureb urr

15 atuk külastab valdot


Teised leiavad valdo 16 gibberlingo 17 laager mägedes. 18. belu pakub liikuda õhtul kohal tuttava juures. Nädal downtime’i. heron 6 noolt. Valdo käib ringi. Machio proovib teha kepplingu. 26. veel nädal

IV-02

02

Kiri belult

Heron, Machio, Valdo, Xlaabu!

Kohtusin Shahariga ja uurisime Angharis toimunut. Vanempreestri elu või surma kohta pole kindlaid tõendeid, kuid tempel ise on tühjaks tehtud. Seal pole midagi enam järel. Mina ise varjan ennast ja Shahar läks linnavõimude teenistusse. Ta suutis veenda mõjukaid persoone, et teie pole minu „tegudega” seotud ja te võite võimude poolest julgelt liikuda Anghari territooriumil. Ühtlasi on seersant Robin nõus sind, Heron, võtma oma teenistusse. Kuna nad on näinud et goblinid ei ohusta enam karavane. Mina ise pean jääma varjatuks veel mõnda aega. Teil soovitan nüüd võtta ette teekond asustatud piirkondadesse ja jätta Xlaabu sinna. Ma katsun tulla ja temaga Maloodosse jõuda. Loodetavasti kohtume veel. -Belu-


03 Liikuma? Tee 05 linn

Seitsmenda sessiooni lõpp Siit võib olla vahe sisse jäänud ja see isegi mitte kaheksas vaid rohkem olla, mis tuleb edasi.... sest mingi hetk jooksis salk laiali – kes otse ušghami poole, kes elethernia kaudu...


Missioon Heronile Heronile antakse esimese ülesandena jälgida mingit tegelast – Porotski heaks tegutsevat isikut. See on selleks et teised saaksid tegutseda. Isik kaupleb aegajalt turul loomanahkadega, et teenida igapäevaselt elatist ja omada varitegevust. Üks nahk siiski mille ta „maha müüb” omab teisel pool graveeitud teksti. Tekst on kirjutatud porotski keeles niiet seda ei saa lugeda Heron. Mees kes selle ostab, omab ise pääsu anghari all-linna niiet teda jälgida pole võimalik Heronil liiga kaua. Ta annab kauplejale piisavalt priske kukru – 500sk ja mingi kirja Nahakaupleja ise vahest juhtub harva linna. 1 päev nädalas kaubelda linnas. Eelõhtul ta saabub linna oma eesliga ja õhtu peale müümist veedab linna kõrtsis. Kõrtsisviibimine annab tema mahavõtmiseks küll osati kergenduse – mees nimelt joob ka seal aga jätab ära edasist kasulikku infot. Pelaegi linnavõimud ütlevad et hoidke madalat joont.

Asjad on arenenud kiiremini kui ma arvasin. Lahku homme varakult linnast ja ära peatu oma majas pikalt. Porotskit on kiirelt vaja hoiatada. Senat on otsustanud alustada vaenutegevust ja spioone hakata saatma. Sõda võib tegelikkuseks saada ja seda on siis vaja ennetada.

Selle kirja võib leida nahkaupleja käest. Jõukas mees kes nahku ostab on Porotski leival olev spioon, kes on nende sipoonivõrgustiku liige. Mitte kõrgeim aga midagi. Ta töötab senatihoones palgalisel kohal ning ei ole senati liige. Küll aga on tal teravad kõrvad niiet ta kuuleb mõndagi. Ragnar ise elab väikeses külas Angharist põhja pool, umbes kuue tunni tee kaugusel. Tal on naine ja kaks last. Tema ise rohem ei liiguta midagi. Isegi tema naine ei tea tema kõrvalhobist. Ragnari kodus tõestusmaterjali ei ole. Tema vahendab oma teated hoopis teise mehe – Meelise kaudu põhja poole ja seegi on maskeeritud kaubasaadetiseks. Saadetis ise koosneb paarist tühjast raamatust, mõnest ainest ja rahast. Aineteks on vänge lõhnaga õlised vedelikud. Selle õlise ollusega saab parandada kahjustatud porotski terast kui see ümber sulatada. Raha on umbes 50sk ja juures kiri.

T. Hõberebased said müüdud. Saada mulle kaupa juurde selle raha eest. Vedelik on, nagu sa tellisid olemas ja panin juurde tühjad raamatunäidised. Vaata need kiirelt üle ja ütle mis sa arvad. -R.-

See mis Heronit huvitada võiks, selle on Ragnar köitnud ühe nahkkaantega raamatu kaane sisse. Raamat ise on tühi seest. Kui seda aga natuke uurida siis võib märgata et ühel kaas nii palju erinev et seal vb on miskit sees.

See mis ma kirjutasin ennist, on kõik tõsi ja enamgi veel. Liigu kiirelt Porotskisse ja teata neile Anghari plaanidest. Juba on alustatud tegutsemist ja saadetud Porotskisse teele isikuid, kes luuraks ja saboteeriks isamaa järele pluss kavatsetakse saata veel omajagu. Sõda võid saada reaalsuseks ja sel juhul on vaja anda ennetav löök.

Kirja adressaat ise on üks põhjapiiri lähedal elav “kaupmees”. Mees väidab, et on Porotskist põgenenud, kuid tegelikult on saadetud vägagi konkreetse eesmärgiga. Tema omakorda suhtleb järgmisega kes on juba küllalt osav ja teab mis vaja ja kuhu minna. Ehk siis järgmine lüli on alles see kes liigub Porotskisse. Tegu on iseseisva rakukesega mis ei tea teistest rakukestest. Otsad on alles rohkemteadlikud. Seega selle vahelevõtmisega ei saada kogu asja ulatusest aimu.

Heroni eesmärk on siis info levik peatada ja võtta vahelülikesed kinni enne kui need saavad info edastatud. Kui info saab edastatud siis porotskis liikumine saab olema raskem. Kui info saab edastatud ja rakukesed siis tabatud ja oma eesmärk paljastatud ja rakud ellu jäetud, siis on veel raskem Porotskis. Vahelüli enam ei hoia kirjasid alles vaid peab asjad meeles ja edastab suuliselt. Kirjad on ohutum hävitada.

Kui see asi aetud ja keegi veel elus siis tuleb kinni püüda sealpoolne lüli ja teda jälgida või pinnida ja liikuda tema järel Porotski territooriumile. Seal liiguvad juba ringi vaenulikud sõjasalgad kes küsitlevad. Kui keelt ei oska siis tekib probleeme. Julla seega ainus variant vältida probleeme.

NPCsid

Ragnar (38) Male Porothaan Rogue 4 Str 16 Dex 14 Con 18 Int 14 Wis 14 Cha 12 App 10 Per 8 SneakAtack 2d6; Evasion, Unncanny Dex. BAB 3 Fort 5 Ref 6 Will 3 Hp 21 Vitality 35


Vahepala Varastada kuskil külas mingilt veidralt tüübilt üks karbike kus sees on kuldsõrmus, hõbedast kaelakee ja 1 ft pikk kaunistatud tumedast puust kepike. Asjade omanikku ei tohi tappa. Asjad ise ei ole maagilised vaid pigem sümboolsed. Nende turuväärtus oleks 60+40+15=115 seeklit. Töö eest pakutakse aga 150sk. Muidugi õigetele isikutele müües oleks turuhind suurem, aga vaid siis kui teada esemete tausta. Asjade omanik ise on läbikäigul lihtsalt külast põhja suunas. Ta ei tea mis on karbis aga ta teab et peab need kohale toimetama. Tegu on miskite juppidega mida on vaja mingil seltskonnal kes kavatsevad minna spioneerima Porotskisse Anghari nimel. Iva selles et see kes neid tagasi tahab pätsata on ise ka ainult vahelüli. Tema on ka palgatd aga kuna ettevaatlik siis teeb allhanke. Luuletab jutu kokku midagi perekonna varast ja nii ja et vaenulik pere tahab neid asju röövida ja au solvata ja nii edasi. Tegelikult tema tööpakkuja tahab neid asju kuna on ise Porothaan kuid oma lolluse tõttu kaotas need asjad. Need omakorda aga näitavad Porotskis miski sõjalise seltskonna soosingus olemist. Niiet kui see ese saab ära varastatud siis EI TOHI tappa seda kes neid viib, tal tuleb lasta elusalt pääseda. Pealegi on tema palganud isikud selles suhtes küllalt karmid et nad ei salli läbikukkumist. Ja hiljem võib tekkida vajadus see asi tagasi saada. Kui nähakse põhjapool teatud kullerit hädas ja oma elu eest palumas. Karma värk.


Missioon Ušghami teisitimõtlejad üles otsida ja nendega sõbruneda, et saaks kontakte luua Eletherniaga. Kui Ušgham looks liidu Eletherniaga ja hakkaks vastu riigivõimule, siis oleks hea tulla Anghari sõjajõududel üle piiri ja teiselt poolt appi rutata ning võtta kottu Porotski vägesid.


Sööt neelati alla. Laur lõikontakti usghami teisitimõtlejaga ja sai sellele ühekuriteoga hakkama. Võinoh ei ole enam nii heas kirjas.

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.