FANDOM


03. mäng
Kuupäev Mängijad & level
xx.0x.2005 Machio aaa XP = lev 1
Valdo zzz XP = lev 1
Xlaabu ccc XP = lev 1
Heron ggg XP = lev 1
Järjehoidja
01. mäng <- 02. mäng <=> 04. mäng -> 05. mäng



Kerge ülevaadeEdit

(täidavad osalejad)

Mängijate meenutused ja tagasisideEdit

(täidavad osalejad)

Saadud varandusEdit

(täidavad osalejad)

Kaotatud varandusEdit

(täidavad osalejad)

Kogutud infoEdit

(täidavad osalejad)

//Tooma toor logi Edit

KOLMANDA SESSIOONI SÜNDMUSED Suht autopiloot tundub, aga kuna teema niivõrd pöörab, ja läbimõeldud kammimine toimub, siis on vahepeal olnud Dmil aega mänguks valmistuda. Esimene suunaga missioon Pcdega läbiarutamise tulemusel. Seerud värgid kõlab nagu sõjaväe kevad on möödas. Heroni soolo moodi on ka alljärgnev.

26. Hommikul liikusid kuus meest kaupmeeste linna. Kellel veel ei olnud, sellele osteti väravast läbipääsuluba. Edasi läksid nad väikesesse Malhureu pühamusse, kus preester neid vastu võttis, tänas tehtud töö eest ja maksis neile väga priske summa – seitsekümmend kaks seeklit nina peale. Haavatud pandi Malhureu pühamu maa alustesse kambritesse ravile ning Valdo, kes jäi meelsasti sinna peatuma aitas preestril nende eest hoolitseda. Belu ja Sha’Har läksid omi asju ajama ning Heronile oli preestril väike ülesanne pakkuda. “Heron,” ütles ta rahulikul häälel. “Sa saaksid, sel ajal kui su kaaslased siin puhkavad ja enne kui sa oma isiklikke eesmärke täitma jooksed, teha meile väikese teene. Sellega sa teeksid ühtlasi ka linna vahtkonnale heateo. See omakorda soodustaks su šansse saada nende juures teenistust.” Heronil oli veider tunne, nagu nähtaks teda läbi või loetaks tema mõtteid. Ta ei mäletanud, et keegi oleks preestrile tema nime öelnud. Veelgi enam ta ei olnud kellelegi rääkinud oma kavatsusest asuda linna sõjaliste jõudude teenistusse. “Ma kuulan,” vastas ta ebalevalt pärast üürikest mõttepausi. Preester naeratas vaevumärgatavalt ja jätkas siis: “See karavanirööv, mille tagajärgi te ‘likvideerisite’ ei olnud ainus. Viimastel nädalatel on jäänud veelgi karavane tagasi tulemata. Kaupmehed on linnavõimudele avaldanud juba kerget survet, et need tegeleks asjaga või palkaks kedagi....” ta tegi väikese pausi et Heron saaks paremini ta jutulõnga jälgida. “Ja teine asi on, et linnavõimud tahavad meilt väikest üüriraha sisse kasseerida. Sa saaksid kaks kärbest ühe hoobiga kinni püüda. Ma annaksin sulle kaasa ühe kirja ja sa viiksid selle seersant Pico Robinile lõunaväravas. Ära muretse, sa saad hõlpsalt tema jutule. Ja kui ta kirja läbi on lugenud, siis võiksid ta siia tagasi juhatada.” Heron vaagis seda veel pisut ja oli siis nõus. “Ma teadsin et sa ei ütle mulle ära. Tule, mul on kiri juba valmis kirjutatud ja pitseeritud. Sinu teha on see ainult kohale toimetada.” Heronile hakkas asi järjest veidramana tunduma. Teisist küljest oli tal hea meel, et tal avanes nii kergelt luua sõbralik kontakt vahtkonnaga. Järgmiseks võttis ta suuna lõunaväravate juurde. Ja teatas väravas valvavatele meestele kelle juurde tal on asja. Need ei esitanud mingeid küsimusi ning lubasid ta mööda, et teda saaksid õigesse kohta juhatada juba järgmised sõdurid. Jõudnud seersant Robini ukse taha kutsuti Heron sisse. “Tervist härra Heron. Ma juba mõtlesin et te ei tulegi tagasi. Küll see ikka võttis... peaaegu nädala aega. Ja ma saan aru, et te raha ei saanud, küll aga mingi.. kirja. Hästi, hästi, andke ma loen selle siis läbi mida neil öelda on.” Seersant võttis kirjarulli, murdis pitseri ning hakkas lugema. Heronil oli jällegi väga veider tunne. Kas keegi mängis temaga? Robin rääkis nagu ta oleks seal juba olnud nädala eest mingi maksuvõla pärast, samas kui ta ise teadis et ta sel päeval alles esimest korda elus sinna linna jõudis. Samas teda hakkas üha enam häirima mõte et tal oli üks päev kuhugile kadunud. Justkui ta oleks seal linnas juba korra olnud aga siis kõik ära unustanud ja tagasi metsa läinud. Seersant keda ta nägi ja kes ilmselt tedagi nägi esmakordselt teadis Heroni nime ja rääkis toonil nagu nad oleksid varem omavahel vestelnud ja midagi kokku leppinud. Midagi oli väga paigast ära. “Heakene küll,” katkestas korraga Heroni mõtisklusi seersandi hääl. “Preestri jutt ja pakkumine tunduvad huvitavad. Ma lähen räägin oma leitnandiga ka sellest ja kui ta nõus on siis läheme koos sinna preestri jutule. Oodake siin kuni ma ära käin.” Nende sõnadega kadus Robin oma tööruumist. Heron jäi taas omaette ning mõtles edasi kõigest sellest kummalisest. Tegu oleks nagu mingi väga kahtlase kokkumänguga olnud. Tema hinge sigines esimene kahtlusevari, et kas härra Belu, nagu ohvitser oleks tema kohta kindlasti ütelnud, oli ikka õige mees. Või Sha’Har. Võimalik et nemad ise olid kuidagi rööviga seotud. Kangelased nagu nad olid. Andsid korralduse karavane röövida ja nüüd nottisidd suvalised asjaosalised goblinid maha, et nad jalus ei töllerdaks ega ohustaks selle vandenõu ilmsikstulekut. Ja siis see üks vanker. See mida neil oli nii hädasti tagasi vaja. Mida nad seal vedasid, kui selle ära toomise eest tempel neile nii palju maksis. Kelle poolel oli Belu? Ajas ta oma rida? Või oli hoopis maksuvõlgadega tempel millegi taga. Segadus missugune. Seersant Robin naases leitnandi jutult ning nad siirdusid koos Malhureu pühakotta. Preester sammus neile vastu ja tervitas viisakalt. Sõnagi lausumata sammusid nad altariruumist minema kõrvalruumi sulgesid ukse ja hakkasid midagi omavahel arutama. See mida nad arutasid ei jõudnud Heroni kõrvu. Ta oli taaskord oma mõtete päralt ja vaatas altariruumis ringi. Ruudukujuline kõrge ruum, aknaid ei paistnud, kuid ülalt kumas heledat valgust. Seintest tulid vasest käe moodi tõrvikuhoidjad. Altari ees oli põrandal keerukas mosaiik laotud, altar ise suur ja massiivne marmorist risttahukas oli kõrgemal astmel. “Väga mõjuv” torkas Heronile pähe. Edasi ta ei mäletanud kuhu ta mõtted kandusid. Ta jäi üksisilmi altarit silmitsema. Sellel olevad mustrid tõmbasid justkui teda enda poole ja tahtsid temaga kõnelda. Need hakkasid virvendama kergelt. Ühel hetkel ta nagu märkas mustrites mingit kujutist, kuid kohe kui ta sellele keskendus see kadus. Võimatu oli aru saada kas seal oli midagi või oli see pettekujutlus. Ja siis oli esimene kord kui Heron seda tundis – tema peas oli kerge liikumise tunne. Surin. Lainetus. Mingi ebamäärane tunne nagu hõljuks ta, pöörleks ja võnguks. Midagi tulvas tal peast läbi ja oli meeldivalt jahe. Taas kord surin ja siis kujutluspilt. Heron nägi end seismas kõrge kalju otsas ja alla vaatamas. Ümberrinngi olid vaid elutud kaljud ja see torkas kuidagi valusalt südamesse. Siis tuli tuuleiil ja haaras Heroni enesega kaasa, pillutas teda nagu kerget udusulge aina kõrgemale ja kõrgemale kuristiku kohale, kuni tuul korraga lakkas ja ta hakkas sügavikku kukkuma. Valgus tuhmus järjest kuni kustus täiesti ning Heron tundis ainult et ta kukub, midagi nägemata. Maapind pidi varsti vastu tulema ja tema sinna vastu puruks kukkuma kuid järsku ta võpatas. Ta oli taas altari ees ja vaatas seda. Täiesti tavaline, marmorist. Ainult kerged vaevumärgatavad mustrid olid sellel. Ruumi sisenesid preester ja seersant. Näis, et nad olid omavahel kokkuleppele jõudnud. Seersant kõnetas haldjat: “Härra Heron. Linnavõimudele oleks väga abiks kui te koos oma kaaslastega võtaksid selle teeröövlitega tegelemise eneste peale. Teil näib annet olevat selliste... väliülesannete täitmisel. Iga goblini pea eest mis te toote maksame 50 punast ja kogu varustuse mis neil peal on võite endale sõjasaagiks võtta. Ja kui te peaksite kätte saama kaupmeeste kaubalastid, siis nende eest nad annaksid kindlasti leiutasu. Olete nõus?” Heron nõustus ja siis andis preester talle kaks kirja, mille Belu oli viimaselt surnud goblinilt leidnud. Seersant lahkus ja preester ütles Heronile, et ta on vaba tegutsema. Lubas veel et ülejärgmiseks päevaks on bešiiblane ja ahben valmis rännuteele asuma uuesti. Heron uuris kust oleks linnas võimalik endale relvi osta ning preester kutsus ühe oma turske teenri Heronile teejuhiks linnas. Haldjas juhatati Almari sepikotta. Ta lasi endale näidata erinevaid mõõku, kaalus ja keerutas neid käes. Sobivamad välja valinud, tundis ta veel huvi lisavarustuse suhtes, millega oleks neid mugav kanda. Lühike mõõk läks vööle, pikk läks spetsiaalse nahkvestiga seljale ning pärast pisukest tingimist sai ta kogu kauba kätte, makstes selle eest kogu raha mis tal oli. Kui ta selle kõigega valmis sai oli õhtu juba käes ning Heron naases Malhureu pühakotta, kus talle pakuti peavarju.

27. Järgmisel hommikul olid bešiiblane ja ahben tänu Malhureu rohtudele ja voodipuhkusele märgatavalt paranenud. Heron otsustas, et on aeg neilegi rääkida tööotsast mis ta vahepeal saanud oli. Kolmkümmend punast iga goblini pea eest nagu Heron rääkis. Samas Heron ütles et ta ise sellest summast osa ei taha – tema tahtis vaid sõjasaaki endale. Machio ja Xlaabu olid pakkumisega nõus. Machio teadis et kui Valdo peaks nendega liituma, siis ta nagunii nende jutust midagi aru ei saanud ja seega polnud talle vaja raha jagada. Valdo tundis korraga vajadust saabaste järele. Ta rääkis sellest soovist preestrile ja preester saatis talle ühe oma tursketest teenritest appi, kellega Valdo läks endale linnast saapaid ostma. Heron, kellel polnud nagunii midagi suurt teha kõndis linnast välja põhja suunas. Vahepeal ta otsis endale toitu ja vahepeal peatas vastutulevaid karavane ja uuris neilt, ega nad midagi ei tea teeröövlitest. Keegi ei osanud talle midagi tarka selle peale vastata. Lõpuks, kui ta oli juba mitu tundi põhja suunas läinud tüdines ta sellest ja palus ühel vastutuleval karavanil aidata tal jalavaeva kergendada. Esimese vankri voorimees oli hea meelega nõus aitama – nii oli tal endal ka põnevam, sai kellegagi vestelda vähemalt. Voorimees rääkis talle pikalt ja laialt elust ja olemisest Angharis, seda kõike muidugi lihtinimese vaatevinklist. Heron kuulis sealsetest kaupmeestest ja majandussuhetest, kohalikest ülikoolidest, intriigidest, linna vahtkonnast ja sellest kuidas labaseid kuritegusid linnas ei tehtagi. Veel sai ta teada, et see kaubavoor oli vedanud Porotskisse käsitöökaupu ja metallesemeid, mille eest seal head hinda maksti, tagasi aga tõi toiduaineid, mis olid jälle Angharis hinnas. Nimelt olid väga paljud inimesed kaupmeeste linnas keskendunud millegi valmistamisele ja põllumehi ei olnud piisavalt et oma rahvast ise ära toita. Seega tuli osa teraviljast sisse vedada.

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.