FANDOM


04. mäng
Kuupäev Mängijad & level
16-17.06.2005 Machio aaa XP = lev 1
Valdo zzz XP = lev 1
Xlaabu ccc XP = lev 1
Heron ggg XP = lev 1
Järjehoidja
02. mäng <- 03. mäng <=> 05. mäng -> 06. mäng



Kerge ülevaadeEdit

(täidavad osalejad)

Mängijate meenutused ja tagasisideEdit

(täidavad osalejad)

Saadud varandusEdit

(täidavad osalejad)

Kaotatud varandusEdit

(täidavad osalejad)

Kogutud infoEdit

(täidavad osalejad)

//Tooma toor logi Edit

NELJANDA SESSIOONI SÜNDMUSED DM tegi kirjad valmis ja neid saab lugeda. Kohe loetaksegi läbi. Uus pt. Belu osas on ka vist lepitav asi mõeldud välja juba (haldjaveri...)

04. Sessioon Mäng 16-17.06.05 Tegevus III-03-28 – IV-01-06


28. Hommikul otsustas Heron lugeda neid kahte kirja mis ta oli saanud. Ta võttis need ette ja luges järjest läbi.

Atuk! Seoses meie kokkuleppega on mul sulle üks tööots, mis on kasulik meile mõlemale. Anghari kaupmeestel on nimelt üleliigset vara, mida nad meiega jagada tahavad. Täpsemaks jutuks, kohtume sügisese teise täiskuu ajal vanas hundikoopas Mermulis. -Neb-

Atuk! Eile õhtul väljus Angharist üks kaubavoor. See on vaja iga hinna eest kinni pidada. Kaup peab jääma puutumata välja arvatud vein ja liha, kui seda on seal. Nendega on kaasas Punane Rebane, kes täna õhtul peaks tulema sinu juurde laagrisse ja teid õigesse kohta juhatama. Teised inimesed peavad surema – nagu alati ILMA TUNNISTAJATETA. Tasu saab olema vääriline. -Neb-

Need kirjad miskipärast süvendasid Heroni kahtlusi Belu suhtes. Praegu igatahes jättis ta selle sinnapaika ja otsustas et on aeg tegutsema hakata. Ta läks vaatama kuidas haigetel läks. Machio ja Xlaabu olid terveks saanud. Valdo, nagu võiski arvata, liitus nende kolme ettevõtmisega. Preester oli talle soovitanud kaasa minna. Esmalt liikusid nad juba tuttava koopa juurde. Kuna Heron oli nii kärsitu siis ta ei suvatsenud isegi uurida kuhu Mermul jäi, vaid vedas nad kohe esimese koopa juurde mis talle pähe tuli. Võimalik et teda pimestas ka hinge siginenud kahtlus, et kas Belu ikka oli õige mees. Kohale jõudnud tegi Heron ümbruskonnas pika tiiru et leida ega pole kusagil hundijälgi või muid vihjeid mida kõrva taha panna. Samal ajal hakkas Machio koopa juures igavusest Valdole pantomiimi tegema. Kõigepealt esitas ta kaks muinasjuttu Valdole ja seejärel asus talle kahte Atuki kirja tõlkima. Vahele poetas ta Angharikeelseid sõnu ja tegi need Valdole miimika abil selgeks. Xlaabu jälgis nende tegevust mõnda aega kuni tüdines, tõusis püsti ja kõndis eemale. Kui ta oli kuuldekauguest välja jõudnud võttis ta piibu välja ja hakkas oma seeni ja muid huvitavaid asju mis tal kaasas olid suitsetama. Piibutäie ära tõmmanud, oli tal ülemisel korrusel kõik sassis ning ta tõusis püsti ja kõndis lihtsalt minema. Sihitult. Tal oli mingi oma idee, mis sundis ta minema eemale seltskonnast. Igatahes ei näinud teised teda peale seda rohkem kui nädala. Heron lõpetas oma otsingud kuna ta sai järsku aru et ilmamuutus on tulemas ning päevavalgust ei jätku enam liiga kauaks. Ta liikus kärmelt tagasi koopa juurde et näha Machio pantomiimi lõppu. Ühtlasi märkas ta Xlaabu puudumist ja kui ta tema järele päris siis ei osanud Machio midagi kosta. Kuna Xlaabu ei läinud Heronile kuigivõrd korda, siis ta rääkis Machiole millestki palju tähtsamast – sellest et ilm pidi varsti külmemaks minema ja lund sadama hakkama. Selle vastu oli vaja varuda puid, et saaks koopas teha piisavalt suure lõkke. Pealegi olid Valdo riided soojemate lõunamaade jaoks sobivad, kuid siinses hilissügises jäid lihtsalt liiga õhukeseks. Machio tegi raskustega Valdole selgeks, et nad hakkaks puid korjama. Kui nad olid juba tükk aega korjanud, siis Valdo küsis pooleldi endamisi: „Ega sul kirvest pole?” Tema üllatuseks vastas Machio talle tema oma emakeeles maveris: „On küll jah...” kuid järgmine hetk sai aru, et oli end sellega reetnud – kui ta seni oli edukalt Valdo eest varjanud mingitel omadel kahtlastel eesmärkidel, et ta oskab Maverit, siis nüüd ta vastas mõtlematult tema küsimusele Maveris. Samas tema kärme mõistus leidis kiirelt meetodi väljakeerutamiseks ning ta võttis seljakotist raamatu, lehitses seda pisut näpuga järge ajades, ja siis teeskes raamatust lugemist ja ütles: „Varblane”. Edasi läks vestlus Machio ja Valdo vahel nii, et Machio lehitses raamatut nagu see oleks maveri keele sõnaraamat ning rääkis siis kohmakalt, palju vigu tehes, Valdoga ja kasutas miimikat. Heron korjas koopa ligidalt ja seest suuremaid kive ning kuhjas need sissepääsu juurde valliks, et esimene maad mööda hiiliv külm kohe koopasse ei valguks. Valli sai ta umbes ühe jala kõrguse. Kui see valmis, käis ta metsas ringi ja otsis sobivaid oksi, millest valmistada koopasuu ette kohmakat ust asendavat moodustist. Valminult suutis see suutis ära täita vaid pool koopasuud. Kui kõik valmis, oli juba üsna hämar ja pidi kiirelt lõkke üles saama. Kuna tuletaela ega midagi mis seda asendaks ei olnud, siis pidi Heron tuletegemisel käiku laskma oma vibu. Nii jäid kolm meest sinna koopasse õhtule. Heron võttis uuesti kaks kirja ette ja luges läbi. Heronile tuli pähe, et ta oleks ju võinud linnast küsida Mermuli asukohta, mitte pimesi tormata ainsa koopa juurde mida ta ümbruskonnas teadis. Taipamine et ta oli rumalalt ja inimeste moodi rutakalt tegutsenud ärritas teda tugevalt ja ta võttis enda rahustamiseks pooliku vibukaare ette, et seda voolides rahuneda, kuid kärsitult rikkus ka selle ära ning lõikas endale noaga näppu. Heron ei saanud aru mis tal viga oli. Sellest ajast kui ta tuli oma kodukandist siia läänepoole ära, oli lühikese ajaga liiga palju imelikku juhtunud. Ka Valdo ja Machio võtsid õhtu veetmiseks Heroni eeskujul voolimistöö ette. Valdol ei tulnud sellest midagi välja, kuid Machio voolis endale ilusa puulusika. Siis nad heitsid magama, valvates vahetustega lõket. Machio võpatas aeg ajalt niisamagi ärkvele ja kontrollis paranoiliselt, kas tal lusikas veel alles.

29. Hommikuks oli tugev tuul tõusnud ja esimesed lumehelbed keerlesid õhus. Heron läks endale toitu otsima ja naases ühe jänesega, mille ta lõkkel ära praadis ja kotti pani. Seejärel pakkus ta välja minna sinna, kus nad goblineid olid nottinud. Natuke aega läinud, andis Valdo mõista, et tal on liiga külm ja et nad võiks minna tagasi linna. Niisiis mindi hoopis tagasi Anghari suunas. Enamuse teest tuiskas ja kui nad kohale jõudsid oli Valdo tugevalt maha jahtunud. Nad suundusid esimesse kõrtsi – Tragisse Hobusesse, kus Valdo jõi ära suure kuuma tee. Heron küsis kõrtsmikult, ega too ei tea kus on Mermul, aga tegi seda sellise salalikkusega et see paratamatult tõmbas tähelepanu. Ka Machio lehvitas oma rahaga ja praalis väheke ning varsti olid tagajärjed käes. Üks halli mantliga kiilaspäine mees astus talle ligi ja palus väikeseks jutuajamiseks kaasa minna. Heron märkas pisut eemalt, et Machio lahkus kõrtsisaalist kellegi saatel ja järgnes neile trepist ülesse. Teisel korrusel astus talle teele ette teine halli mantli ja kiilaspeaga mees ja küsis Heronilt kuhu ta minekul oli. Paar lauset vahetanud lubas mees Heronil endale järgneda. Nad läksid ühte suurde ja luksuslikku tuppa. Toas oli suur kamin, selle ees kolm nahkdiivanit poolkaares ümber. Vastasseinas oli ühes nurgas baldahhiinvoodi, teises nurgas massiivne kirjutuslaud ja riiulid. Toas olid nüüd peale Heroni kaks halli mantli ja kiilaspeaga meest, Machio ja siis veel üks üle pea kammitud mustade juuste, hoolega piiratud habeme ja vuntsidega, musta siidsärgi ja samasuguse siidise keebiga mees. Heron ja Machio pandi ühele diivanile istuma, halli mantliga istusid teisele ja mustas mees, kes näis olevat eelmisest kahest tähtsam, kolmandale diivanile. Bešiiblasele tudus mees mustas kuidagi väga tuttavlik, aga ta ei suutnud meenutada, kus ta teda näinud oli enne, kui mees ulatas Machiole ühe kuivanud toataime oksa. See tuletas Machiole meelde nende varasema kohtumise Tragis Hobuses, kui Machio oli teda pidanud tavaliseks kergeusklikuks linnakodanikuks. Ka näitas mees ühte „plakatit” mille Machio oli jätnud Tragisse Hobusesse ja mis teatas, et vaja läheb oskuslikku puuseppa. Mees tundis huvi millega Machio ja Heron tegelevad, uuris kadunud karavanide kohta ja manitses neid madalamat profiili hoidma. Ka hoiatas ta neid Malhureu vaenlaste eest. Kõike seda tegi ta aga niivõrd vihjamisi, et Heron ei saanud aru kas see oli otsene ähvardus või lihtsalt sõbralik hoiatus. Kuna aga see tuli inimese suust, siis ei saanud Heron teda usaldada ja otsustas, et teda ähvardati. „Ma olen haldjaprints ja minu käekäigul hoitakse silma peal!” teatas ta raevukalt oma kapuutsi tagasi heites ja pikad mustad lokid paljastades. „Tõepoolest sinu tegemisi on jälginud ja kuulanud rohkemad silmapaarid, kui sa kujutada oskad. Parem järgi oma kaaskonnaga minu hoiatusi, või muidu sa võid end leida täbarast olukorrast.” „Mina sind ei karda. Puutu mind ainult ja sa jääd oma käest ilma.” „Ma olen teid hoiatanud. Nüüd aga on teil aeg minna.” Heron ja Machio ei olnud eriti varmad lahkuma ning hallides mantlites mehed läksid juurde, et neid viisakalt ukse poole juhatada. Heroni raev hakkas temast võitu saama ja ta juba vaikselt sirutas mantli all ühe käega mõõga järele. Machio üritas teda rahustada kuid tulutult. Heron oli tõsimeeli valmis võitlust alustama ning läks veel mõni aeg, enne kui nad ruumist väljusid. Haldjas kattis pea taas kapuutsiga ja nad läksid tagasi kõrtsisaali. Heron istus maha ja pildus ümberringi vihaseid pilke, otsides silmadega, ega keegi teda ei jälgi. Machio võttis Valdo kaasa ning jättis haldja kõrtsi rahunema, ise läksid nad valmistuma teekonnaks Mermulisse. Esimese asjana osteti Valdole riied, millega ta suudaks õues küma käes olla. Seejärel ostsid nad raudpaja, millega lõkke peal saaks vett keeta ja ka kuivtoitu mitme päeva jagu kaasa. Machio käis ka töökojas ära, kuhu ta oli varemalt oma „kilbi” parandada viinud ning seal nägi Valdo vilksamisi, et sellele kilbile lükati kaant peale ja et see paistis olevat seest tühi. Õues hakkas juba hämarduma ja mehed otsustasid sel päeval linna jääda. Nagu varemgi, läksid nad pühakojast öömaja otsima. Seal anti neile kausiga leiget vett, et nad saaksid end pesta. Õhtu ja öö veedeti templis. Iga mees tegeles omade asjadega – üks õppis kohalikku keelt, teine hooldas relvi ja kolmas mõtles välja mis vigurit järgmiseks teha. Öösel nägi Heron jälle nägemusi. Ta nägi kuidas ta oli kuival maal, silmapiirini ainult liivaväljad ja taevas mitte ainsatki pilve. Päike kõrvetas lagipähe ja tal oli janu. Siis ta nägi oma keha – sellel olid ümber ainult õhukesed ja täiesti räbaldunud riided ning see oli kaetud tätoveeringutega. Ja taas kord janu. Igatsus värske vee järele täitis teda. Ta keskendus sellele tundele kui tundis korraga kõrvetust rinnal. Üks tema tätoveeringutest hakkas helendama. See põletas teda nagu tulise rauaga kui korraga oli tema ees väike tiik kristallselge vee ja mingite võõraste puudega selle kaldal. Siis hüppas Heron vette, et pääseda kõrvetava päikese eest ja jahutada kuumavat tätoveeringut rinnal. Jahe vesi lõi tal pea kohal kokku ja ta hakkas vajuma. Aina sügavamale ja sügavamale. Vesi läks tumedamaks, valgus ei jõudnud enam sinna eriti. Siis hakkas see korraga punaseks minema. Läks lärjest punasemaks kuni oli vere värvi ja lagunes tema ümber. Heron seisis tunnelis. Tunneliseintel olid tõrvikud mis heitsid vilkuvat valgust. Heron ise oli üleni verega kaetud. Tema käed tilkusid sellest ja ta komberdas edasi ühte avaramasse koobassaali. Seal nägi ta enda teisikut tapmas ühte goblinit ja siis selle verd joomas. Teisik suunas oma metsiku pilgu Heronile ning siis ta ärkas võpatades.

30. Hommikul saabus pühakotta Levi Sha’Har tervitas seal ööbinuid ning läks edasi kõrvalruumi preestriga vestlema. Sha’Hari kannul sisenes Belu kuid tema ei läinud preestri jutule vaid jäi altariruumi ja tervitas sealolijaid väheke sõbralikumalt. Teda huvitas mida nad teinud olid viimasel kahel päeval ja kas nad targemaks olid saanud karavanide asjus. Eitava vastuse peale üles ta: „Nojah. Ega kahe päevaga ei olegi võimalik eriti mdagi teada saada, liiatigi siis veel Mermulis käia. See ju nelja päevatee kaugusel jala minnes.” Natuke vaikinud palus ta Heronil oma mõõka näidata. Heron kaalus hetke enne kui ta söandas selle Belu kätte usaldada. Belu võttis mõõha vastu, uuris seda ja lasi näpud üle tera libiseda. „Anghari seppade töö. Hea mõõk, kuid mitte piisav sinusuguse mehe jaoks... Sulle kuluks ära midagi rohkem sellesugust” Nende sõnadega tõmbas ta kahe tolli jagu oma mõõka tupest välja ja näitas seda Heronile lähedalt. Selle teral ilutses Elethernia haldjaruun, mis tähendas haldjasõpra. Heron oli seda nähes üllatunud. Kust võis saada Belu sellise mõõga? Kas ta mõrvas haldja ja võttis tema mõõga? Või oli see võltsing? Vähetõenäoline, et ta oli haldjate Elethernia sügavustes käinud ja selle auga ära teeninud. Siiski otsusas ta selgusele jõuda ja hakkas rääkima oma rahva keeles: „Elethernia kuningas, Cleon I...” „Teda ma tean... nägupidi,” vastas Belu puhtas ilma aktsendita elethernis. Edasi läkski nende vestlus selles keeles. „Kust sa selle mõõga said?” „Mul sinu rahva seas sidemeid ja tutvusi. Ma olen käinud seal küllaltki palju. Sõdinud nende põhjapoolsete ‚trollidega’ nagu sa neid nimetasid. Näinud teie pealinna imesid. Ma tean miks sa inimesi ei usalda. Seal sinu kodupiirkonnas, seal kaupmehi ei käi. Kui on kokkupuuteid inimestega, siis on need ainult vaenulikud, Porotski röövlitega või Gothmori mõrtsukatega... Seda ei saa sulle pahaks panna kuid sul tasub inimese maal olla nende vastu väheke kannatlikum. Mitte kõik ei ole tingimata sinu vaenlased.” Korraga tajus Heron Belus midagi haldjalikku. See oli nii vaevumärgatav et see võis olla meelepete. Ometi ei saanud tema sihvakus ja nõtkus, puhas keeleoskus, mõõk ning teadmised olla vaid kokkusattumus ning siis ilmutas Heron Belu päritolu vastu huvi. „Minu soontes voolab kübeke haldjaverd... see oli palju põlvkondi tagasi kui minu esiisa võttis endale inimnaise. Inimesed peavad mind omaks, haldjad kes mind ei tunne, inimeseks. Välimuse järgi on võimatu öelda, et ma ei ole täisverd inimene. Siin pühakojas teab seda veel ainult preester, sest tema on nägija.” Edasi läks nende jutt röövi teemale ja keerles selle ümber kuni jutuks tuli hundinahka riietunud vanem goblin. Belu rääkis kuidas ta ise oli seda goblinit juba aastakümneid jahtinud ja kuidas see kavalpea oli minema pääsenud. Goblinil olevat ebatavalised võimed, mis saanud Belu isale hukatuslikuks. Vana goblin olevat ka tapnud Mermuli hundikarja juhi. Heron oli kindel et ta suudaks selle goblini oma noole otsa saada varem või hiljem. Belu ja Heroni jutuajamise katkestas Sha’Hari tagasitulek preestri jutult, sest Belul oli siis vaja minna koos Sha’Hariga mingeid asjatoimetusi ajama. Kolmene rännuseltskond otsustas ka aega mitte raisata ning teele asuda. Lõunaväravast väljusid nad täpselt päikesetõusul ning edasi võtsid nad tee ümber linna põhja. Põhjaväravast väljus hästi palju kaubakaravane põhja suunas ning neil õnnestus ühele neist peale saada. Vankrikasti jagasid nad ühe väga jutuka vanamehega, kes järgneva kahe päeva jooksul jutustas neile nii palju seiku oma elust, et enamus jutust ei jäänud meestel pärastpoole meeldegi.


Esimene talvekuu

2. Aasta pimedaim öö oli möödunud vahejuhtumiteta. Karavanimehed olid pidanud maha üsna tagasihoidliku õhtu. Vankri peal said kolm meest oma sihtpunkti poole kiiremini, kui muidu oleks saanud ja nüüd Mermulis, nägid et see oli vaid väike põllumajanduslik küla Anghari kõrval. Maju oli mõnikümmend ja pooled nendest paiknesid üsnagi hajali. Need olid lihtsad kuid nägusad majad, paraja suurusega et mahutada kuni ühte suurt perekonda. Küla kaks suuremat maja olid kõrts ja tempel. Templi ees oli neljameetrine kuju, mis hoidis käes avatud raamatut. Kui nad üritasid külaelanikelt teada saada vana hundikoopa kohta, siis said nad ainult teada, et seda kohta kardeti ja selle täpset asupaika ei teatud. Ainus mis nad teada said, oli et see asus ida pool metsas ning et kümme aastat tagasi olid hundid järsku ära kadunud. Seepeale otsustasid nad proovida iseseisvalt seda leida. Tulemus oli vaid see, et nas tegid mitmetunnise ringi, ei avastanud midagi ja raiskasid seega ainult kasulikku päevaaega, mil veel valge oli. Vahepeal mõtles Machio, et nad hakkaksid ise kaupmehi röövima, et siis need, keda nad jahtisid, arvaks, et neil on konkurendid ja võtaks ühendust. Valdo ega Heron ei olnud sellest plaanist vaimustatud ja nii jäi see ära. Tagasi külas õnnestus Machiol kõrtsmikult teada saada, et templis olev preester võib olla asjast rohkem teadlik, sest ta olla võtnud viie aasta eest sinnapoole ühe retke ette. Kõrtsmik ei eksinud. Preester oligi selle koopa leidnud. Ta oli selle teekonna ette võtnud, sest Lumanna preestrina jahtis ta teadmisi ja ei jaganud külarahvaga nende hirme. Muidugi võrukael ja tüssaja, nagu Machio oli, ei läinud ta kohe asjast rääkima vaid tegi enne suure ringi ja luuletas kokku, et nad olid kolm printsi mingis veidras ühingus ning et nad esindasid tarkust leina ja vaprust. Tema ise olevat see kolmas. Koopasse olevat neil vaja olnud minna, sest neil üks eriline retsept vajas veel viimast komponenti, milleks olevat eriti hirmuäratava hundi kolm karva. Preester lubas järgmine hommik neile õige teeotsa kätte juhatada. Õhtul suutis Valdo saada hakkama sellise lolluse, et keeras kõrtsi taga külje maha ja üritas magada. Tulemuseks oli vaid see, et varsti oli ta kõrtsis, värises külmast ja üritas teada saada kus ta kaaslased. Kuna ta Angharit ikka ei osanud ja miimika oli tal ka väga arusaamatu, siis läks väga kaua enne kui ta oma kaaslaste juurde tagasi sai.


3. Hommikul esimese asjana šokeeris Machio Valdot sellega, et hakkas ladusalt maveris rääkima. Ütles et oli selle kolme päevaga selgeks saanud. Lumanna preester juhatas nad metsa sisse ja andis juhised kuidas saada päris koopani ja soovis edu. Keskpäevaks jõudsidki nad koopani. Seda läbi kammides leidsid nad kahemeetrise kuju keset koobassaali seismas, inimese keha ja hundi peaga, silmadeks kaks kuldkuuli. Selle rinnale oli aga kirjutatud hoiatus, mistõttu nad ei julgenud neid kuule puutuda: „See kes riivab võõrast vara, seda riivab võõras tera” Nad läksid edasi. Koobassaali tagaosast viis trepp nelja kambrisse, milles oli täielik segadus. Seal olid jäljed elamisest, aga peaaegu kõik oli ka puruks pekstud. Põrandatel vedelesid kakised pingid, kastid, tünnid jahukotid ja nii edasi. Ainult tagumine tuba oli enamvähem korras ja sealt leidsid nad laua pealt kolmanda kirja:


Atuk! Anghari kaupmehed on tõstnud lärmi kaubakaravanide kaotsimineku tõttu. Nad nõuavad, et linnavõimud palkaks kedagi teie jälgi ajama, kui nad ei ole nõus oma sõjamehi „korda” looma saatma. Seetõttu on vaja sul hakata ettevalmistusi tegema see tegevusbaas maha jätta. Sellegipoolest ära lahku enne viieteistkümnendat – sulle võib veel põhjapiirkonnas tööd olla. Ja kui liigud, siis liigu mööda kindlaksmääratud punkte, et sõnumitooja sind leida võiks. -Neb-

Natuke aega veel ringi vaadanud, olid nad sunnitud välja minema, sest tõrvik hakkas ära kustuma. Siis nad üritasid tagasi külla minna, aga kuna vahepeal läks pimedaks ja nad eksisid metsas ära, siis nad üritasid tagasi koopa juurde jõuda. Imekombel nad saidki südaööks, peale tundidepikkuseid eksirännakuid, koopasse tagasi ja veetsid seal öö. Öösel nägi Valdo luupainajat. Ta oli selles samas koopas suures koobassaalis, kuju ees. Seintel kuju selja taga põlesid tõrvikud ja koobas oli valgustatud. Ta kuulis huntide ulgumist aga neid ei olnud kusagil näha. Ometi tundis ta ängi, ta tahtis minema minna, aga ei saanud – jalad ei kuulanud sõna. Siis ta vaatas kuju tähelepanelikumalt. Selle silmad helendasid ja Valdol oli tunne nagu need jälgiksid teda. Korraga kuju tardunud kivine olek kadus ja see hakkas Valdo suunas kõndima. Selle suust tuli madalat urinat ja teda valdas paanika... Rohkemat ta pärastpoole ei mäletanud Hommikul asusid nad aega raiskamata tagasiteele. Peale keskpäeva peatusid vaid põgusalt külas, et oma otsakorral olevaid toidu ja veevarusid täiendada.

6. Kui päevavalgus oli juba mööda läinud, jõudis rännuseltskond tagasi Angharisse. Nad ei olnud kohe ühegi karavani peale saanud, kuid kui lõpuks sai siis see oli selline, mis peaaegu ilma peatusteta anghari poole liikus ja lõppkokkuvõttes ei võtnudki tagasitee Mermulisse minekust eriti palju kauem aega.


Selle asja sai palju ettepoole tõstetud. (tegevuse kuupäevad) edasi tulev on selle osa järelkaja/uue osa eellugu)

04. Sessioon Mäng 16-17.06.05 Tegevus III-03-28 – IV-01-06

Lõunas on võimalik sattuda Modaki salga peale. Seda ennekõike siis kui liigtakse kalli kaubaga karavanil. Teine variant on et Modak söödetakse talle ette. Tuimalt. Kuna kuldkuule kamp üles ei korjanud, siis söödetakse need muudmoodi kambale ette. Timotheus (Punane rebane) maskeerub vanameheks kontakteerub Xlaabuga ja müüb talle kaardi aarde juurde. Aga seda alles siis kui Golith on kindlaks teinud et kuldkuule ei võetud ja need ringi toimetanud. Räägib midagi iidsest jõuesemest ja et sinna kuulus kaheksa kuldkuuli ja et need tassiti laiali, aga tema teab kahe asukohta. Talle kunagi üks mees müüs aga nüüd ta on liiga vana, et neid ise tooma minna. Kui kuldkerad ülesse korjatakse, siis saab Golith needuse peale panna..... hundid hakkavad siis ka agressiivselt käituma. Ja siis ta muutub libahundiks ja kriimustab kedagi ja sellel tekivad rõvedad paised. Vaja Maloodosse minna ravi leidma. Samal ajal maskeerub Punane Rebane ka Beluks ja teeb tema nimel kuritegusid. Ta mängib et on „Porotski spioon Belu” ja käib varastab sõduritelt dokumente. Siis on Belu sunnitud linnast lahkuma...



Modak! Atukit ei tule. Tema salgale tungis kallale neljakümnepealine sõjasalk. Ainult Golith pääses. Vaenlasest jäid ka üksikud ellu, eesotsas kummitusliku metsa-mõrvariga. Ta on liikvel, seetõttu pead sa olema eriti ettevaatlik ja oma asukohta mitte reetma. Kui Punane Rebane saabub, siis saad sa oma tasu eeskujuliku töö eest kolme naela kulla näol. Enne seda hoolitseb ta Golithiga, et Atuki mõrvarid enam päikest ei näeks. Vajadusel saadame edasisi juhtnööre et tagada sinu ja su meeste turvalisus. -Neb-


Kui Timotheus, Punane Rebane, oli väike poiss, siis ta läks emaga Malhureu pühakojast nõu ja ennustust küsima. Samal ajal näppas poiss raha, kui ema sai tulevikku kuulda. Preester teadis et poiss näppas, aga ei keelanud seda, ainult mainis seda põgusalt. Samas ta ennustas et varsti tuleb hetk mil nad peavad valima kumb sureb ema või poeg. Suri ema ja see jäi talle meelde. On tekitanud viha selle templi vastu. On üritanud templile halba teha aga Belu ja Shahar ei ole lasknud. Nüüd on vaja nad teelt ära saada, et templiga arveid õiendada. Golithi juhtimisel rööviti Mermuli hundikarjast noori kutsikaid ja terroriseeriti muud karja. Hundid hakkasid seepeale külaelanikke terroriseerima ja Golith lõbu pärast võimendas terrorit omapoolsete täiendustega. Lumanna preester kutsus Belu papsi appi, see läks otsis Golithit ja tappis tema hõimlasi ja haavas Golithit hirmsa mürgiga. Golith pääses aga viskles palavikus pikalt ja nägi nägemusi. Üks siuke nägemus sundis teda jõudu kokku võtma ja hundikoopasse minema. Ta nägi hirmsat needust oma nägemuses ja vallandas selle hundikarjas. Sellega ta tõmbas karja juhtlooma elujõu endasse ja andis talle mürgi vastu. Hundile oli see surmav. Ülejäänud kari põgenes laiali. Golith läks maksis ka Belu isale kätte ja sealtsaadik on Belu üks elueesmärkidest olnud Golith kätte saada. Nad on surmavaenlased. See omakorda on lähendanud Golithit ja Punast Rebast. Nemad on nüüd liitlased ja sõbrad. Punane Rebane on ka varjupüüdjate ühingu liige. Nebius on tema mentor ja ülemus.


Kiilakad halli riietunud mehed ja nende boss on tormijumala väikese austajaskonna esindajad. Mustaga mees ise on veel ka varjupüüdjate ühingus. Punase Rebasega on tal see konflikt, et ta on punase rebase nina eest mitmeid tulusaid otsi napsanud ja tema eest ametikõrgendust saanud. Sealt ühingust tuleb ka teadmisi ja nii. Heroni ja nii vastu viisakad sest teavad et need on Malhureu ja teiste teenistuses ja punase rebase vaenlased. Väikestel uskudel, kui nende vaated ei lähe jõhkralt vastupidi või nad muidu ei konkureeri, on omavahel respekt. Samas on varjupüüdjate ühingu esimene reegel, et olgu mis, aga omade peale kitse ei panda. Seega ei räägi mustaga tüüp Timotheusest. Samas tal on vend, kes oskab ability score’ide põletamisemaagiat.

Belu sai mõõga sest ta on haldjateriigis tähtsate tüüpidega norm läbisaamine ja siis muidugi haldjast esiisa.

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.