Kokkuvõte:
Aktiivsed tegelased:
Mainitud tegelased:
Aktiivsed paigad:
Mainitud paigad:
| Kuupäev | Mängijad & level | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| dd.mm.yyyy | Machio | aaa XP = lev 10 | |||
| Mauza | zzz XP = lev 10 | ||||
| Tsunsun | ccc XP = lev 9 | ||||
| Arnand | ggg XP = lev 10 | ||||
| |||||
Mängijate tagasiside ja meenutused []
Muljed, kriitika ja debug sobib vahetult siia alla
Kerge ülevaade []
(täidavad osalejad)
Saadud varandus []
(täidavad osalejad)
Kaotatud varandus []
(täidavad osalejad)
Kogutud info []
(täidavad osalejad)
Piatus Mathaloni kroonimine []
Šalindaris, Mathalonia linnas 2300. a. kolmas sügiskuu 13. päev. Kroonimise eelõhtul
- „Ma võin mürki võtta, et seal toimub mingi jura.“
- „Veereta uus char siis juba.“
Lindoria esindus[]
Delegatsiooni kuulusid rännukaaslased Arnand, Machio, Mauza, Tsunsun Smaukaga ja nendele lisaks ka Lindoria värske linnapea Boris, kes soovis tutvuda siinsete poliitmängude ja -mängijatega ning ikka agar Paul-Attin, kes oma iidolite kombel soovis „seigelda“ ja tõelist elu näha. Paul-Attinil oli aga kindel käsk püsida alati teiste delegatsiooniliikmete läheduses ja oma suu Lindoria kohta kinni hoida.
Beshibimingi esindus[]
Beshibimingi esindusse kuulus kaheksa liiget. Hoolimata oma väga väiksest kasvust nägid nad efektsed ja pilkupüüdvad välja. Kõikidel olid villased vestid, vestitaskus või silmas monoklid, teises vestitaskus hõbedast taskukellad, jalas triibulised põlvpüksid ja nagu Machiolgi, suured paksutallalised kontsaga saapad (mitte küll sinised), millega sobis nii ratsutada kui õukonna peole minna. Machio sai nendega kiirelt jutule ja kuulis, et hiljutine Lindoria ametlik kiri sõprussuhete loomiseks ja külaskäiguks oli kohale jõudnud pärast delegatsiooni teeleasumist, kuid et nende oma kiirkuller oli algselt seitsmeliikmelisele delegatsioonile järele kapanud ja täiendava ülesande toonud - luua kontakt ja tulla pärast kroonimispidustust Lindoriasse külla. Üldiselt olid nad sõprussuhete loomisele avatud ning tahtsid teada, mida Lindorial pakkuda.
Elvebreddeni esindus[]
Elvebreddeni maakonna esindus oli väike tagasihoidlik. Kogenud vaatajale paistsid nad olevat eldaniverelised inimesed. Ka hakkas keset üldist kirevust ja enesenäitamist silma nende looduses suurepäraste varjevärvidga riietus ja ettevaatlik olemine. Mauza sai neilt teada, sedasi ennast varjavalt ja igapäevaelus askeetlikult oldi harjunud olema juba mitmete põlvkondade jooksul väljakujunenud pideva valvelolekuga, osalt seetõttu, et vältida Endoriapoolset julgeolekuriski. Kuigi ka neid oli midagi Croni Keelu sarnast kaitsemas ja deemonid üle jõe tulla ei saanud, said seda teha deemonite surelikud inimestest sigitatud käsilased. Varasematel aegadel olnud seda sageli, kuid igakord lüüa saades olid nad lõpuks loobunud. Samas oli neid „loobumisi“ toimunud ka varem, kestes kuni sajandi ning siis oli uue hooga jälle torkima hakatud.
Xortoni ja Tsunsuni liitumisel vestlusringiga saadi lõpuks pärast mõningast keerutamist teada, et nende käes oli ka üks „uinuv kaunitar“, kes oli paarkümmend aastat varem leitud ühest väga varjatud kohast mingite seiklejate poolt:
„Seiklejad olid teda esiti surnuks pidanud, kuna tegu olnud pigem luukere kui elusa olendiga ning olid temast huvitunud ainult niipalju, kui tollel oli väärtuslikke esemeid. Muuhulgas oli „surnu“ maise vara sekka kuulunud neli sarnaste joonistuste ja graveeringutega kaetud erisuurust keppi, suurim neist katkine ja seest õõnes sau, väiksemad kõik maagilise auraga. Miks me sellest teame, on seetõttu, et pisut aega pärast nende esmakordset aktiveerimist, mille käigus kaks seiklejat said vigastada ja kõige väiksem pulk hävis, ilmus kohale salk elderione. Nood tahtsid keppe endale, seiklejad saatsid nad perse ja lubasid, et „enne hävitavad need, kui annavad üle närustele elderionidele“, mispeale elderionid hoiatasid inimesi, et nood ei tea, mis jõududega nad mängivad. Seepeale lasid seiklejad elderionide õrritamiseks suurema sauaga keskmise puruks, teades, et keskmisega sai vaid puhast vett manada ning seega ei omanud neile olulist väärtust. Elderionide jaoks oli tegu aga nii pühade esemetega, et kõik seiklejad peale ühe notiti maha. Viimaselt said elderionid teada, kust sauad leitud olid ning jõudsid „surnud“ elderionini. Sealtpeale on nad käinud uinujat 28 aasta jooksul kesksuviti vaatamas ja tema elujõu päästmiseks ja taastamiseks rituaale läbi viinud, ja luukere taastanud üsna kobedasse seisu, kuid siiani pole teda äratatud, kuna see kahjustaks uinujat liialt või annaks ta koguni selle meelevalda mille eest ta kunagi põgenes ja uinus. Ainus ohutu viis teda äratada oleks tema enda või tema tsõõriliikme püha saua kaasabil, kuid esimene neist on katki ja ülejäänutest, mille saatusest elderionid midagigi teadsid, rikuti deemonite poolt ja on seega kõlbmatud“.
Kaidamari esindus[]
Kaidamari delegatsiooni moodustasid Thor ja tema kaaskond, riietatud kõrgelt tseremoniaalsesse lahingvarustusse. Lindoria delegatsioonile selgitas Thor muigega, et lasi ruuni-sepal turvisele ajutiselt paigaldada mõned lisatuled, et kellelgi ei tekiks tema eesliini lahingvarustuse osas kahtlusi, et see see ongi puhtalt tseremoniaalne. Kõik teavad ju, et bazukid ei võta turvist kunagi seljast, välja arvatud juhul, kui soovivad teist turvist selga panna. Peale selle oli Thor korduvalt näinud kuidas peolauas läheb nüri noaga vintsket liha lõigates nuga käest lendu ja maandub kellegi roiete vahel. Sellist jama polnud kellelegi tarvis.
Šantdrownia esindus[]
Šantdrownia kuueliikmeline delegatsioon saabus siis, kui väljas oli juba ammu pime. Nad olid riietatud aristokraatlikult, keha järgi istuvatesse kostüümidesse, pikad kleidid daamidel ja põlvini kuued meestel, kus domineerisid mustad ja valged toonid. Selleks ajaks oli kirevalt riides rahvast juba arvukalt, ja kuna nad olid enda naha tavapärasest tunduvalt heledamaks teinud ja juuksed tumedamaks, ei tundnud tegelased neid esiti äragi. Mingil hetkel kuulis Tsunsun seljataga üht Mathaloni õukonna noort neiut teiselt, kogenumalt õukonnadaamilt küsimas, kas too äkki võiks teada kolme nägusa noormehe nimesid ja neid talle tutvustada. Kogenum daam nimesid ei teadnud ega olnud ka kuulnud, et sellised külalised oleksid kutsutute seas, kuid oli ühel meelel esimesega, et noormeestega tuleks ilmtingimata tutvust sobitada. Selle aja peale oli Tsunsun juba märganud, kellest jutt ning tundnud ära ühe noormeeste „saatjatest“ – Šanti kõrge preestrinna Larizana Balcha. Ka Larizana märkas Tsunsuni ja nad sammusid teineteisele vastu üksteist tervitama. Kuigi Šantdrownia delegatsioon oli peol „kutsumata külalisteks“, ei olnud neil raske olnud paleevahtidest mööda pääseda. Seda tehti koguni nii et viimased palusid lõpuks vabandust nendepoolse eksituse ja tekitatud ebameeldivuste pärast. Kaunikõlaline Elderionikeelne omavaheline vestlus oli valvurite umbusu vaigistanud ja nende ülemus, kes klaarima kutsuti, ei tahtnud olla see, kes hinnaliste kingitustega tähtsad külalised kaugelt maalt uksetaha jätab ning teenib sellega ära valitseja viha.
Šanti valvurid olid tseremooniast küll alles paar päeva varem Lindorias käies kuulnud, kuid otsustasid viimasel hetkel siiski „sisse sadada“. Viimased kuud ja positiivne kokkupuude Lindoria valitsejatega oli nendes välismaailmas toimuva suhtes uudishimu äratanud ja nad otsustasid Šanti vanemate nõukogu heakskiidul ja Larizana vastutusel oma senikäidud teest veidi kõrvale astuda. Kogu Mathalonias toimuva jandi kohta arvas Larizana, et see on hea võimalus silmad ja kõrvad lahti hoida ja võimalikke liitlasi või rivaale edaspidiseks tuvastada.
Šalindari esindus[]
Šalindari enda kohapealne esindus oli arvukas. Nad suhtlesid aktiivselt kõikide kohaletulnutega, püüdsid sõbralikke suhteid arendada ja külastajate agenda kohta rohkem uurida. Sir Piatus Mathalon uuris isiklikult Mauza ja tema kaaskonna käest, kuidas neil on plaan Lindoriat tulevikus juhtida, milliste probleemidega on neil tulnud tegemist teha, kas rahvas aktsepteerib neid ja avaldas arvamust, et aastakümnete pikkune Rojalistide ja Deimerlini Vennaskonna vaheline vastasseis kahel pool jõge on üpris mõttetuks muutunud. Kumbki osapool on ühel või teisel pool jõge saanud lõpuks selle, mida nad alati on taotlenud – Šalindari eesotsas Deimerlini aadelkonnast meesliinis põlvneja ja Lindoria eesotsas tööks kõige sobivam mees, Mauza, keda (Tsunsunile rõõmsalt otsa vaadates) ilmselt toetab päris sünnijärgne aadlik... Lõpuks, kui kedagi polnud vahetus kuuldeulatuses, tegi Piatus ettevaatlikult juttu ka kindluses möllanud tõvest, millest oli kumu kuulnud. Ta tahtis teada, mida see endast kujutanud oli, kuidas sellega tegeleti ja kas sellest oli õnnestunud lõplikult vabaneda.
Muud esindused[]
Angustiast, Darmadoniast ja Khad Utrolysest olid saabunud väiksed tagasihoidlikud esindused. Esimesed kaks – inimesed, kolmas – Bazukid. Otsest või olulist juttu nad ise tegema ei tulnud.
Erladot oli esindama tulnud linnavalitseja isiklikult koos kaaskonnaga. Seltskond oli ülejäänud Deimerlini orule võõralt „araabiapäraselt“ edeva väljanägemisega. Xortonile see seltskond küll väga ei istunud, ent ühega nende seast sattus siiski jutule ning kuulis, et ümber Erlado ja sellest läänepool laiutav kõrb oli viimasel ajal tujukamaks muutunud. Mõnedki seiklejad olid kõrbes kadunuks jäänud ning sinna ei soovitatud enam põnevust otsima minna.
Kutchin oli sarnaselt Erladoga pannud välja uhke kuid tuntavalt militaarsusele kalduva esinduse, mis koosnes nii inimestest, kui ka Bazukidest. Aimatavalt tõmbasid nad Mauza tähelepanu, kes kuulis, et Vana-Deimerlini bandiitide ja teeröövlite vastase retke tarbeks hakkavad sõjamehed kogunema Kutchinisse. Odavad barrakid nende majutamiseks olid juba suuresti püsti pandud. Arnandi liitumisel vestlusringiga kuuldi ka, et Kutchini linnapea oli andnud loa bandiitidelt konfiskeeritud sõjasaagiga linnas kauplemiseks, et „motiveerida“ eraalgatuslikku sõda kurjategijatega. Siiski kehtis seejuures ka, et kui kaotatud varanduse õige omanik selle turul leiab ning suudab tõestada omanikukuuluvust, peab selle müüja vara õigele omanikule tagastama ilma vahendustasuta. Täiendava usutluse käigus tuli välja, et seda seadustamist sai vähemalt kahel moel ära kasutada:
- Esiteks said teeröövlid võimaluse teelolevatelt kaubakaravanideks maskeerunud bandiitidelt konfiskeerida nende vara ja seejärel seda linnas muretult müüa, tingimusel et keegi ei tulnud seda „ära tundma“.
- Teiseks, kuna linnavõimud otsustasid küsimuse all olevate esemete omanikukuuluvust üsna oma suva järgi, võis mõnegi asja „õigeks“ omanikuks osutuda keegi linnavõimudega hästi läbisaav tegelane.
Lauzin-Illn-Waahri delegatsioon nägi välja toretsev ja meenutas koguni Lindorias nähtud seiklejaid, kadunud linna otsijaid. Siiski, Machio tuvastas nendega vestlemisel, et jutud kadunud linnast, selle otsijatest ja koguni Heliotheuse kummardamine olid praegustele asukatele vaid „pärimused ajaloost“, ja neid peeti tõenäolisteks väljamõeldisteks.
Nelno krahvkonnast oli kohal vaid paar elavat esindajat, needki saabusid õhtupoole. Üldiselt hoidsid nad tagasihoidlikult varju. Arnandilga suheldes küsisid nad, kuidas tollel Mathoga läinud oli.
St. Norion oli varakult kohale saatnud arvuka kuid välimuselt tagasihoidliku templite esindajatest koosneva delegatsiooni. Arnand, rääkides nendega pisut usu-teemadel, kuulis et seal ei lükata tagasi ühtegi usundit, ka neid, mis mujal võivad põlu all olla, peaasi, et keegi ei astuks üle St. Norioni reeglitest, mistõttu, hoolimata religioossest avatusest, olid üksikud jumalused, sh. Zermentakonakhal, osutunud ebasobivateks ja nedele oli keelatud St. Norionis pühendada altarit, püstitada pühamut või praktiseerida usukombeid. Ka kuulis Arnand, et St. Norion oli avatud mõningaseks maakondadeüleseks usu-alaseks koostööks.
Kohale ei tulnud Endoria esindust – kuulu järgi ei julgetud sinna kedagi saata või sellest isegi mõelda. Teiseks ei tulnud kohale Vana-Deimerlini esindust – kuulu järgi Bazukid keelasid Khad-Bazuki võimu eiravate „bandiitidega“ igasuguseid diplomaatilisi suhteid arendada ja Mathalon hoidis eriarvamused Bazuki keskvõimu suhtes enda teada pärast Bazuki sõjaväelisi õppusi Šalindari piiri taga mitu aastat varem.
Ümarlaua teade[]
Hiljem, kui kõik esindused olid juba kohal ja ennast mõnusalt tunda saanud, teatas sir Mathalon kohaletulnutele, et soovib ellu kutsuda keskvõimust kaugelolevate Khad-Bazuki liidu väikeriikide ja vabalinnade ümarlauda, kus arutataks omavahelist koostööd, välissuhteid, julgeolekuküsimusi, regiooni arengut ja muud olulist ning mis oleks ka üheks ameltikuks suhtluskanaliks Khad-Bazuki keskvõimuga. Esimene lühikene kohtumine pidi aset leidma juba järgneva päeva hommikul, enne kroonimispidustuste algust ning pole põhjust karta, et see Khad-Bazuk võime ärritaks, kuna Rhodysius II oli isiklikult selle ellukutsumiseks loa andnud.
Selle teadaande peale poetas Thor mokaotsast: „Jah, ta on tõesti selleks loa andnud, või peaks seda nimetama juhtnöörideks... Tean, et see on Rhodysiuse ja talle ustavate barak-issekyr’de (K-B kõrgaadel) poolt orkestreeritud samm ja et Mathalon on Khad-Bazuki ustav produkt. Ma ei saa sellest siin pikemalt rääkida, kui kogu lugu kuulda tahate, siis võiksin teid näiteks homme päiksetõusul kõrvalises kohas kurssi viia, miks ma arvan, et Rhodysiusele on vajalik Mathalon.
Miks Rhodysiusele Mathalon?[]
14.
Nagu Thor oli lubanud, kohtus ta päikesetõusul Mathaloni paleest eemal Tegelastele (kes end kohale vedasid), et neile natuke pikemalt Mathalonist ja Rhodysiusest rääkida.
„Järgnev jutt on suuresti Khad-Bazuki siseinfo minu silmade läbi, mida on hea, kui enne ümarlaua algust teate. Olete üldse tulemas või jääte kõrvale? Kuulsin et isegi need sealt järve äärest tahavad osa võtta. Aga nüüd asjast:
Rhodysius sai vanalt kuningalt pärandiks riigi, mis hoolimata siianipüsivast suurest välisest hiilgusest on sisemiselt nõrgaks jäänud ja vajab koheseid jõulisi reforme, et vältida suuremat kollapsi viie või kümne aasta pärast. Khad-Bazuk on minu hinnangul liiga laiali tõmmatud, osasid territooriumide ei suudeta tõhusalt hallata, ressursid ja fookus on hajutatud, sõjaväed on suureks paisutatud ja varakamber on tühi. Lisaks ollakse ette võtnud on arvukalt kulukaid projekte, mida ei saa katkestada. Paljudes praegustes ja eelseisvates probleemides võib otsida seost vana kuninga juhtimisstiiliga. Sellegipoolest mäletatakse teda hea sõnaga. Ta arendas väga häid suhteid Anghari ja Maloodoga ning laiendas meie piire kaugemale kui kunagi varem, viies sõjaväe aukartustäratavale tasemele, kuid see kõik käis selle arvelt et riigi varakambrist jooksis alati rohkem välja kui sinna tagasi tuli. Ta tahtis hea olla liiga paljude vastu. Sõprus Anghari ja Maloodoga tähendas väliskaubandust, mis viis rikkust meilt neile. Alatine, barak-issekyr’de poolne suur poolehoid tuli sellest, et ta ei kontrollinud kunagi, millega kõrgaadel päriselt tegeles ja heameelega finantseeris liiga paljusid ettevõtmisi, millega koos lokkas korruptsioon. Väga suured summad läksid sõjavägede treenimisele, ülalpidamisele ja nende varustuse järjepidevale parendamisele, samuti kindlustuste rajamisele, kuid palju sellest riigi rahaga tehtust ei kuulu riigile vaid erinevatele mõjukatele perekondadele. Meie tuumikalade kaitsevõime välisvaenlase suhtes pole küll kunagi olnud nii kõrgel tasemel, kui praegu, kuid suurem osa äärealadest jäid sellest kõrvale.
Igatahes on olukord riigis sundinud Rhodysiust alustama reformidega, paljud neist ebapopulaarsed ja ebatraditsionaalsed. Aadlikel on tiibu kärbitud, neile on kehtestatud rangeid reegleid, peatatud on vähemolulisi projekte, et saaks teisi lõpetada ja panna eesmärki või kasumit teenima. Sõjavägesid on tagasi tõmmatud ja kaalutakse isegi mõningate välispoliitiliste ja kaubanduslike lepingute ümbervaatamist, millest seni on rohkem kasu saanud Anghar või Maloodo. Ebatraditsionaalseks võib tuua kohatist võimustruktuuri ümberehitamist, mis on palju tolerantsem mitte-bazukide võimu juurde laskmise suhtes ning mis võimaldab probleemsetele provintsidele palju suuremat iseotsustamise õigust, et need saaksid oma kohalikke olusid ja kasu arvestada. Suuremal vabadusel on ka oma hind – esiteks keskvõim ei pumpa enam nendesse provintsidesse raha, kes on saanud suurema iseseisvuse, Kõik oma lollused peavad need nüüdsest ise kinni maksma, teiseks peavad need provintsid maksma makse millest kõrvalehiilimist ei tolereerita. Eelnevalt võisid maksud olla isegi kõrgemad, aga need ei tahtnud hästi riigi varakambrisse jõuda. Arvan, et isegi Vana-Deimerlini teeröövlite probleem on suuresti vaid katse provintsil jätkata „vanaviisi“ ja nüüd neist tahetakse teha näidist teistele.
Inimeste pukkilaskmise ideed ulatuvad juba kahe-kolme aastakümne taha, kui Rhodysius oli seotud sõjaliste ülesannetega Maloodos, kus ta paarisajalist Maloodo väeüksust instrueeris ja juhatas ning üks tema hilisematest toetajatest oli suursaadikuna Angharis. Mõlemad õppisid paremini tundma inimesi, nende võtteid ja vaatenurki ja jõudsid sarnase arusaamani, et inimesi peavad valitsema inimesed ja bazuki riigi inimesi bazukidele ustavad inimesed.
Homme krooni pähe saav Mathalon on Khad-Bazuki loodud, ta leiti inimeste hulgast „talendijahi“ käigus, kus otsiti bazukkidele ustavaid ja inimestele meeldivaid vahelülisid. Algul oli kandidaate palju, kuid suurem osa praagiti neist väga ruttu välja, alles jäid vaid need, kes olid nõus oma elu Khad-Bazuki nimel ohtu panema ning samas sobiksid inimeste ajaloopärandit arvestades. 2287. aastaks olid sõelal vaid mõned rojalistid ning katsealaks valiti mahajäänud perifeeria Šalindar. Juba siis olnud siin piirkonna kontrollijateks toimiv rojalistide moodustis. Mathalon ei olnud allesjäänuist küll kõige ustavam, küll aga kõige arukam ja võimekam ning temast sai teiste „talentide“ juht, koos hakati eesmärgi suunas liikuma, mis oli töötada end Šalindari rojalistide etteotsa ja võtta korralikult üle piirkonna juhtimine. Meie poolt oli tagatud esialgne rahastus ja täiendväljaõppe võimalused, nemad pidid andma regulaarset ülevaadet ning riigile truudust vanduma. Ligi 4 aastat hiljem õnnestus tal lõpuks Šalindari esimene maakond reaalselt endale allutada. Sealtpeale algas intensiivne ülesehitustöö, meiepoolne rahastus Šalindarile asendus nendepoolste maksumaksmisega. Ainus kriitiline aeg oli 94. aastal, kui toimus väike ülestõus ning mille ajal Mathalon kahtles Bazuki ülemvõimus. Probleem lahendati piiritaguste Bazuki sõjaväeõppuste korraldamise, paari vaenuõhutanud Mathaloni nõuniku, valitsusaparaadi tõhusama ümberkorraldamisega ja isegi kohalike maksude langetamisega. Järgmisel aastal läks juba kõik ladusalt ülesmäge, Mathalon laiendas oma kontrolljoont Lõuna-Šalindari ja läks arengus mööda Lindoriast, mida oli juba 5 aastat edutult püüdnud üles ehitada Bazukist valitseja. Mis edasi sai, see enam minu kõrvu hästi ei jõudnud kuna sattusin umbes samal ajal ebasoosingusse ja minu volitused kuninga nõukogus peatati. Nagu näha läks kõik ladusalt, Šalindar on ligi kümneaastase Mathaloni valitsemisajaga käinud maha pika maa ja nüüd, kus Rhodysius on kuningas, saab see plaan liikuda järgmisesse faasi....
Meta
Mängutehniline info, mis on vajalik DMile, kuid ebasoovitatav mängijatele.